13Juudit tapab OloverneseAga kui õhtu oli jõudnud, ruttasid tema teenrid minema. Ja Bagoas sulges telgi väljastpoolt ning ajas juuresolijad välja oma isanda palge eest. Need läksid oma magamisasemeile, sest nad kõik olid väsinud, kuna joomine oli kestnud kaua.
Ainult Juudit jäeti telki koos Olovernesega, kes oli langenud oma asemele, sest vein oli teinud ta joobnuks.
Ja Juudit oli käskinud oma teenijat, et see viibiks tema magamiskambri ees ja nagu iga päev ootaks tema väljatulekut. Ta oli nimelt ütelnud, et ta läheb oma palvusele. Sedasama oli ta rääkinud ka Bagoasele.
Kui kõik olid Olovernese juurest ära läinud ja magamiskambrisse ei olnud jäänud kedagi, ei väikest ega suurt, siis astus Juudit tema aseme juurde ja ütles oma südames: „Issand, kõigeväeline Jumal, vaata sel tunnil minu kätetöö peale Jeruusalemma ülendamiseks!
Sest nüüd on aeg aidata sinu omandrahvast ja teoks teha minu ettevõte vaenlaste hukkamiseks, kes meie vastu on tõusnud!”
Ja ta läks voodisamba juurde, mis oli Olovernese pea kohal, võttis sealt tema mõõga
ja astudes voodi ette, haaras kinni tema juustest ning ütles: „Tee mind tugevaks sel päeval, Issand, Iisraeli Jumal!”
Siis ta lõi kõigest jõust kaks korda tema kaela ja raius maha tema pea.
Tema keha veeretas ta voodist välja, rebides ka kattevõrgu sammaste küljest. Ja kohe pärast seda ta läks ning andis Olovernese pea oma teenijale,
kes viskas selle oma leivakotti. Siis nad mõlemad läksid üheskoos välja nagu oma kombekohasele palvusele. Ja kui nad olid läbinud leeri, läksid nad ümber oru, tõusid üles Betuulia mäele ning tulid selle väravate ette.
Juuditi tagasitulekJuudit hüüdis eemalt väravavahtidele: „Avage, avage värav! Issand, meie Jumal, on koos meiega, tehes vägevaid tegusid Iisraelis ja näidates jõudu vaenlaste vastu, nõnda nagu ta tänagi on teinud.”
Ja sündis, kui linna mehed kuulsid tema häält, et nad tõttasid alla linnavärava juurde ja kutsusid kokku linnavanemad.
Ja kõik, väikesed ja suured, jooksid kokku, sest tema tulek oli neile uskumatu. Nad tegid värava lahti ning võtsid tulijad vastu. Siis nad süütasid valgustuseks tule ja kogunesid tulijate ümber.”
Aga Juudit hüüdis neile valju häälega: „Kiitke Jumalat, kiitke! Kiitke Jumalat, kes ei ole oma halastust keelanud Iisraeli soole, vaid on täna öösel hukanud meie vaenlased minu käe läbi!”
Siis ta võttis kotist pea, näitas seda ja ütles neile: „Vaata, see on Olovernese, Assuri sõjaväe ülempealiku pea, ja näe, siin on kattevõrk, mille all ta joobnuna magas! Issand lõi ta maha naise käe läbi!
Ja nii tõesti kui elab Issand, kes mind on hoidnud teel, mida ma käisin: minu nägu ahvatles teda, hukatuseks temale enesele, aga minuga ta pattu ei teinud, mis mind oleks rüvetanud ja häbistanud.”
Siis kogu rahvas hämmastus väga ja nad kummardasid Jumalat austades ning üksmeelselt üteldes: „Ole kiidetud, meie Jumal, kes tänasel päeval oled alandanud oma rahva vaenlased!”
Ja Ussija ütles temale: „Ole õnnistatud, tütar, kõigekõrgema Jumala poolt kõigi naiste hulgas maa peal! Ja olgu kiidetud Issand Jumal, taeva ja maa Looja, kes sind on juhtinud raiuma meie vaenlaste väeülema pead!
Jah, usk, mis sinul oli, ei lahku iialgi nende inimeste südamest, kes igavesti meenutavad Jumala väge.
Ja Jumal lasku see saada sulle igaveseks auks, et ta sind õnnistab heade tegudega, sellepärast et sa ei säästnud oma hinge meie rahva alanduses, vaid astusid vastu meie langusele, käies õiget teed meie Jumala palge ees!” Ja kogu rahvas ütles: „Nõnda sündigu! Nõnda sündigu!”
Ainult Juudit jäeti telki koos Olovernesega, kes oli langenud oma asemele, sest vein oli teinud ta joobnuks.
Ja Juudit oli käskinud oma teenijat, et see viibiks tema magamiskambri ees ja nagu iga päev ootaks tema väljatulekut. Ta oli nimelt ütelnud, et ta läheb oma palvusele. Sedasama oli ta rääkinud ka Bagoasele.
Kui kõik olid Olovernese juurest ära läinud ja magamiskambrisse ei olnud jäänud kedagi, ei väikest ega suurt, siis astus Juudit tema aseme juurde ja ütles oma südames: „Issand, kõigeväeline Jumal, vaata sel tunnil minu kätetöö peale Jeruusalemma ülendamiseks!
Sest nüüd on aeg aidata sinu omandrahvast ja teoks teha minu ettevõte vaenlaste hukkamiseks, kes meie vastu on tõusnud!”
Ja ta läks voodisamba juurde, mis oli Olovernese pea kohal, võttis sealt tema mõõga
ja astudes voodi ette, haaras kinni tema juustest ning ütles: „Tee mind tugevaks sel päeval, Issand, Iisraeli Jumal!”
Siis ta lõi kõigest jõust kaks korda tema kaela ja raius maha tema pea.
Tema keha veeretas ta voodist välja, rebides ka kattevõrgu sammaste küljest. Ja kohe pärast seda ta läks ning andis Olovernese pea oma teenijale,
kes viskas selle oma leivakotti. Siis nad mõlemad läksid üheskoos välja nagu oma kombekohasele palvusele. Ja kui nad olid läbinud leeri, läksid nad ümber oru, tõusid üles Betuulia mäele ning tulid selle väravate ette.
Juuditi tagasitulekJuudit hüüdis eemalt väravavahtidele: „Avage, avage värav! Issand, meie Jumal, on koos meiega, tehes vägevaid tegusid Iisraelis ja näidates jõudu vaenlaste vastu, nõnda nagu ta tänagi on teinud.”
Ja sündis, kui linna mehed kuulsid tema häält, et nad tõttasid alla linnavärava juurde ja kutsusid kokku linnavanemad.
Ja kõik, väikesed ja suured, jooksid kokku, sest tema tulek oli neile uskumatu. Nad tegid värava lahti ning võtsid tulijad vastu. Siis nad süütasid valgustuseks tule ja kogunesid tulijate ümber.”
Aga Juudit hüüdis neile valju häälega: „Kiitke Jumalat, kiitke! Kiitke Jumalat, kes ei ole oma halastust keelanud Iisraeli soole, vaid on täna öösel hukanud meie vaenlased minu käe läbi!”
Siis ta võttis kotist pea, näitas seda ja ütles neile: „Vaata, see on Olovernese, Assuri sõjaväe ülempealiku pea, ja näe, siin on kattevõrk, mille all ta joobnuna magas! Issand lõi ta maha naise käe läbi!
Ja nii tõesti kui elab Issand, kes mind on hoidnud teel, mida ma käisin: minu nägu ahvatles teda, hukatuseks temale enesele, aga minuga ta pattu ei teinud, mis mind oleks rüvetanud ja häbistanud.”
Siis kogu rahvas hämmastus väga ja nad kummardasid Jumalat austades ning üksmeelselt üteldes: „Ole kiidetud, meie Jumal, kes tänasel päeval oled alandanud oma rahva vaenlased!”
Ja Ussija ütles temale: „Ole õnnistatud, tütar, kõigekõrgema Jumala poolt kõigi naiste hulgas maa peal! Ja olgu kiidetud Issand Jumal, taeva ja maa Looja, kes sind on juhtinud raiuma meie vaenlaste väeülema pead!
Jah, usk, mis sinul oli, ei lahku iialgi nende inimeste südamest, kes igavesti meenutavad Jumala väge.
Ja Jumal lasku see saada sulle igaveseks auks, et ta sind õnnistab heade tegudega, sellepärast et sa ei säästnud oma hinge meie rahva alanduses, vaid astusid vastu meie langusele, käies õiget teed meie Jumala palge ees!” Ja kogu rahvas ütles: „Nõnda sündigu! Nõnda sündigu!”