1 Ma olen olnud kättesaadav neile,
kes mind ei ole nõudnud;
ma olen olnud leitav neile,
kes mind ei ole otsinud;
ma olen öelnud rahvale,
kes mu nime ei ole appi hüüdnud:
„Vaata, siin ma olen!
Vaata, siin ma olen!”
2 Kogu päeva ma sirutan käsi
kangekaelse rahva poole,
kes iseenese mõtetele järgnedes
käib teed, mis ei ole hea,
3 rahva poole, kes mind ärritab,
alati mind trotsib
rohuaedades ohverdades
ja telliskivide peal suitsutades,
4 kes istub haudades
ja ööbib kaljulõhedes,
kes sööb sealiha
ja kellel on astjais roisklihaleem,
5 kes ütleb: „Jää sinna, kus oled,
ära ligine mulle,
sest ma olen sulle püha!”
Need on suits mu sõõrmeis,
tuli, mis põleb kogu päeva.
6 Vaata, see on mu ees kirja pandud:
Mina ei rahune, enne kui olen tasunud,
jah, kui olen tasunud neile sülle
7 teie ja teie vanemate süüteod üheskoos,
ütleb Issand, sellepärast et nad
on suitsutanud mägedel
ja on küngastel mind teotanud.
Jah, ma mõõdan neile rüppe
nende varasemad teod.
8 Nõnda ütleb Issand:
Otsekui mahlaka
viinamarjakobara kohta öeldakse:
„Ära seda riku, sest selles on õnnistus!”,
nõnda teen mina oma sulaste pärast,
et mitte kõiki hävitada.
9 Mina toon Jaakobist järglase
ja Juudast oma mägede pärija;
minu valitud pärivad maa
ja minu sulased elavad seal.
10 Saaron saab lammaste ja kitsede karjamaaks
ja Aakori org veiste lebamispaigaks
mu rahvale, kes mind otsib.
11 Aga teie, kes hülgate Issanda,
unustate mu püha mäe,
kes katate õnnejumalale laua
ja kallate saatusejumalale tembitud veini -
12 teid ma määran mõõga jaoks
ja teil kõigil tuleb põlvitada tapaks,
sest kui ma hüüdsin,
siis te ei vastanud,
kui ma rääkisin,
siis te ei kuulnud,
vaid tegite kurja mu silmis
ja valisite,
mis oli mulle vastumeelt.
13 Seepärast ütleb Issand Jumal nõnda:
Vaata, minu sulased söövad,
aga teie nälgite;
vaata, minu sulased joovad,
aga teil on janu;
vaata, minu sulased rõõmutsevad,
aga teie häbenete.
14 Vaata, minu sulased hõiskavad
südamerõõmust,
aga teie kisendate
südamevalust
ja ulute meeleheitest.
15 Ja teie jätate oma nime
mu valituile sajatuseks:
„Nõnda surmaku sindki Issand Jumal!”
Aga oma sulaseid ta nimetab
teise nimega.
16 Kes maa peal ennast õnnistab,
õnnistab ennast tõe Jumala nimel,
ja kes maa peal vannub,
vannub tõe Jumala juures,
sest endised hädad on unustatud
ja peidetud mu silme eest.
ma loon uue taeva
ja uue maa.
Enam ei mõelda
endiste asjade peale
ja need ei tule meeldegi,
18 vaid rõõmutsetakse
ja ollakse igavesti rõõmsad
mu loodu pärast.
Sest vaata,
ma loon Jeruusalemma rõõmuks
ja ta rahva rõõmustuseks.
19 Mina rõõmutsen Jeruusalemma pärast
ja tunnen rõõmu oma rahvast;
seal ei ole enam kuulda
nutu- ega hädakisahäält.
20 Seal ei ole enam imikut,
kes elab ainult mõne päeva,
ega rauka,
kellel ei täitu ta päevade määr,
nooreks peetakse seda, kes sureb saja-aastaselt,
ja neetuks seda, kes ei saa sadat aastat täis.
21 Nad ehitavad kodasid
ja elavad neis,
istutavad viinamägesid
ja söövad nende vilja.
22 Nad ei ehita teistele elamiseks,
ei istuta teistele söömiseks,
sest mu rahva eluiga on otsekui puu eluiga
ja mu valitud kasutavad ise oma kätetööd.
23 Nad ei näe asjata vaeva
ega sünnita lapsi hirmu jaoks,
sest nad on Issanda õnnistatud sugu
ja koos nendega on õnnistus nende võrseil.
24 Enne kui nad hüüavad, vastan mina;
kui nad alles räägivad, olen mina kuulnud.
25 Hunt ja tall käivad koos karjas,
lõvi sööb õlgi nagu veis
ja mao toiduks on põrm:
ei tehta paha ega kahju
kogu mu pühal mäel,
ütleb Issand.