1 Oh, et sa ometi
käristaksid taevad lõhki
ja tuleksid alla,
et mäed kõiguksid su ees -
otsekui tuli põletaks risu
või tuli paneks vee keema -,
et su nimi saaks tuntuks
su vaenlastele,
et rahvad väriseksid su ees,
2 kui sa teed kardetavaid tegusid
üle meie ootuse,
tuled alla, mäed kõiguvad su ees -
sellest ei ole kuuldud muistsest ajast.
3 Ükski kõrv ei ole kuulnud,
ükski silm ei ole näinud
muud Jumalat peale sinu,
kes tema ootajale
seesugust võiks teha.
4 Oh, et sa tuleksid vastu sellele,
kes rõõmsasti teeb õigust,
neile, kes mõtlevad sinu teedele!
Vaata, sina vihastasid,
et me tegime patutegusid;
neis me oleme olnud kaua
ja kas me pääseme?
5 Me kõik oleme saanud rüvedaks
ja kõik meie õigused
on määrdunud riide sarnased;
me kõik oleme närtsinud nagu lehed
ja meie süü kannab meid ära otsekui tuul.
6 Ei ole ühtegi, kes hüüaks appi sinu nime,
kes ennast õhutaks sinust kinni haarama;
sest sina oled peitnud oma palge meie eest
ja oled lasknud meid hääbuda meie süütegude tõttu.
7 Nüüd aga, Issand, oled sina meie isa.
Meie oleme savi ja sina vormid meid,
me kõik oleme sinu kätetöö.
8 Issand! Ära vihasta üleliia
ja ära meenuta ülekohut lõpmata:
näe, vaata ometi -
me kõik oleme ju sinu rahvas!
9 Su pühad linnad on saanud kõrbeks,
Siion on saanud kõrbeks,
Jeruusalemm kõnnumaaks.
10 Meie püha ja ilus koda,
kus meie vanemad sind ülistasid,
on saanud tuleroaks,
ja varemeis on kõik,
mis oli meile kallis.
11 Kas sa selle juures, Issand,
tahad ennast veel tagasi hoida, vaikida
ja meid üliväga alandada?
64
Palve halastuse ja abi pärast