1 Sel aastal, kui kuningas Ussija suri, nägin ma Issandat istuvat
suurel ja kõrgel aujärjel, ja tema kuue palistused ulatusid templi seinast
seina.
2 Temast kõrgemal seisid seeravid; igaühel neist oli kuus tiiba:
kahega ta kattis oma palet, kahega ta kattis oma jalgu ja kahega ta
lendas.
3 Ja need hüüdsid üksteisele ning ütlesid: „Püha, püha, püha on
vägede Issand! Kogu maailm on täis tema au!”
4 Ja uksepiidad vabisesid hüüdjast häälest ning koda täitus
suitsuga.
5 Ja ma ütlesin: „Häda mulle, sest ma olen kadunud! Sellepärast et
ma olen roojane mees huultelt ja elan roojaste huultega rahva keskel;
sellepärast et mu silmad on näinud kuningat, vägede Issandat.”
6 Siis lendas mu juurde üks seeravitest ja tal oli käes elav süsi,
mille ta oli pihtidega altarilt võtnud.
7 Ja ta puudutas mu suud ning ütles: „Vaata, see puudutas sinu
huuli ja su süü on lahkunud ning su patt lepitatud.”
8 Ja ma kuulsin Issanda häält küsivat: „Keda ma läkitan? Kes meilt
läheks?” Ja ma ütlesin: „Vaata, siin ma olen, läkita mind!”
9 Ja tema ütles: „Mine ja ütle sellele rahvale:
Kuuldes kuulete ega mõista;
nähes näete ega taipa!
10 Tee tuimaks selle rahva süda
ja tee raskeks ta kõrvad
ning sule ta silmad,
et ta oma silmadega ei näeks
ja kõrvadega ei kuuleks,
oma südamega ei mõistaks
ja ei pöörduks ega paraneks!”
11 Aga mina küsisin: „Kui kauaks, Issand?” Ja tema vastas:
„Kuni linnad on rüüstatud,
elanikest ilma,
kojad inimtühjad,
põllud laastatud kõrbeks
12 ja Issand on saatnud inimesed kaugele
ning palju sööti on jäänud keset maad.
13 Ja kui seal veel alles jääb kümnes osa,
siis seegi põletatakse ära,
nagu terebint või tamm,
millest langedes jääb järele känd.
Aga ta känd on püha seeme.”