59Iisraeli patutunnistusVaata, Issanda käsi
ei ole päästmiseks lühike
ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt,
vaid teie süüteod on teinud vahe
teie ja teie Jumala vahele,
teie patud varjavad tema palge teie eest,
sellepärast ta ei kuule.
Sest teie käed on rüvetatud verega
ja teie sõrmed süüga,
teie huuled väidavad valet,
teie keel kõneleb kõverust.
Ükski ei süüdista õiglaselt
ja keegi ei lähe kohtusse tõe nimel:
loodetakse tühja peale
ja räägitakse valet,
sigitatakse pahandust
ja sünnitatakse kurjust.
Nad hauvad mürkmao mune
ja koovad ämblikuvõrku;
kes sööb nende mune, see sureb,
ja katkivajutatust poeb välja rästik.
Nende lõngad ei kõlba riideks
ja nad ei saa endid katta oma tegudega;
nende teod on nurjatud teod
ja nende kätes on vägivallatöö.
Nende jalad jooksevad kurja poole
ja nad tõttavad valama vaga verd;
nende mõtted on nurjatud mõtted,
nende teedel on rüüstamine ja hävitus.
Rahu rada nad ei tunne
ja õigust ei ole nende jälgedes;
nad teevad oma teerajad kõveraiks,
ükski, kes käib nende peal,
ei tunne rahu.
Sellepärast on õigus meist kaugel
ja õiglus ei ulatu meieni;
me ootame valgust, aga vaata, on pimedus,
me ootame valgusekuma, aga käime pilkases pimedas.
Me kobame seina pimedate sarnaselt,
kobame otsekui silmitud;
keskpäevaajal me komistame nagu hämarikus,
elujõuliste keskel oleme otsekui surnud.
Me kõik mõmiseme nagu karud
ja kudrutame tuvide sarnaselt;
me ootame õigust, aga seda ei ole,
päästet, aga see on meist kaugel.
Sest meie üleastumisi sinu ees on palju
ja meie patud tunnistavad meie vastu,
sest meie üleastumised on meiega kaasas
ja me tunneme oma süütegusid:
vastuhakk ja Issanda salgamine
ning loobumine käimisest meie Jumala järel;
kõned rõhumisest ja ärataganemisest,
valelike sõnade väljamõtlemine
ja südamest kuuldavale toomine.
Õiglus on tagasi tõrjutud
ja õigus seisab kaugel,
sest tõde komistab tänaval
ja ausus ei saa sisse tulla.
Nõnda on tõde kadunud
ja kes loobub kurjast,
laseb ennast paljaks riisuda.
Issand nägi seda ja see oli tema silmis paha,
et õigust ei olnud.
Tema nägi, et ei olnud ühtegi meest,
ja imestas, et ei olnud ühtegi vaheleastujat.
Siis aitas teda ta oma käsivars
ja teda toetas tema õigus.
Ta pani enesele selga õiguse
otsekui soomusrüü,
ja päästekiivri pähe;
ta riietus kättemaksuriietesse
ja kattis ennast püha vihaga
otsekui ülekuuega.
Missugused on teod,
niisugune on tasu:
viha oma vastaste vastu,
kättemaks oma vaenlastele,
ta maksab saartele kätte.
Siis kardetakse õhtu pool Issanda nime
ja päikesetõusu pool tema auhiilgust,
sest ta tuleb otsekui paisutatud jõgi,
mida Issanda tuul edasi ajab.
Aga Issand ütleb:
Siionile, üleastumisest pöördujale Jaakobis,
tuleb lunastaja.
Ja niisugune on mu leping nendega, ütleb Issand: Minu Vaim, kes
on su peal, ja minu sõnad, mis ma olen pannud sulle suhu, ei lahku
sinu suust ega sinu järglaste suust ega sinu järglaste järglaste
suust, ütleb Issand, nüüdsest ajast alates ja igavesti.
ei ole päästmiseks lühike
ega ole ta kõrv kuulmiseks kurt,
vaid teie süüteod on teinud vahe
teie ja teie Jumala vahele,
teie patud varjavad tema palge teie eest,
sellepärast ta ei kuule.
Sest teie käed on rüvetatud verega
ja teie sõrmed süüga,
teie huuled väidavad valet,
teie keel kõneleb kõverust.
Ükski ei süüdista õiglaselt
ja keegi ei lähe kohtusse tõe nimel:
loodetakse tühja peale
ja räägitakse valet,
sigitatakse pahandust
ja sünnitatakse kurjust.
Nad hauvad mürkmao mune
ja koovad ämblikuvõrku;
kes sööb nende mune, see sureb,
ja katkivajutatust poeb välja rästik.
Nende lõngad ei kõlba riideks
ja nad ei saa endid katta oma tegudega;
nende teod on nurjatud teod
ja nende kätes on vägivallatöö.
Nende jalad jooksevad kurja poole
ja nad tõttavad valama vaga verd;
nende mõtted on nurjatud mõtted,
nende teedel on rüüstamine ja hävitus.
Rahu rada nad ei tunne
ja õigust ei ole nende jälgedes;
nad teevad oma teerajad kõveraiks,
ükski, kes käib nende peal,
ei tunne rahu.
Sellepärast on õigus meist kaugel
ja õiglus ei ulatu meieni;
me ootame valgust, aga vaata, on pimedus,
me ootame valgusekuma, aga käime pilkases pimedas.
Me kobame seina pimedate sarnaselt,
kobame otsekui silmitud;
keskpäevaajal me komistame nagu hämarikus,
elujõuliste keskel oleme otsekui surnud.
Me kõik mõmiseme nagu karud
ja kudrutame tuvide sarnaselt;
me ootame õigust, aga seda ei ole,
päästet, aga see on meist kaugel.
Sest meie üleastumisi sinu ees on palju
ja meie patud tunnistavad meie vastu,
sest meie üleastumised on meiega kaasas
ja me tunneme oma süütegusid:
vastuhakk ja Issanda salgamine
ning loobumine käimisest meie Jumala järel;
kõned rõhumisest ja ärataganemisest,
valelike sõnade väljamõtlemine
ja südamest kuuldavale toomine.
Õiglus on tagasi tõrjutud
ja õigus seisab kaugel,
sest tõde komistab tänaval
ja ausus ei saa sisse tulla.
Nõnda on tõde kadunud
ja kes loobub kurjast,
laseb ennast paljaks riisuda.
Issand nägi seda ja see oli tema silmis paha,
et õigust ei olnud.
Tema nägi, et ei olnud ühtegi meest,
ja imestas, et ei olnud ühtegi vaheleastujat.
Siis aitas teda ta oma käsivars
ja teda toetas tema õigus.
Ta pani enesele selga õiguse
otsekui soomusrüü,
ja päästekiivri pähe;
ta riietus kättemaksuriietesse
ja kattis ennast püha vihaga
otsekui ülekuuega.
Missugused on teod,
niisugune on tasu:
viha oma vastaste vastu,
kättemaks oma vaenlastele,
ta maksab saartele kätte.
Siis kardetakse õhtu pool Issanda nime
ja päikesetõusu pool tema auhiilgust,
sest ta tuleb otsekui paisutatud jõgi,
mida Issanda tuul edasi ajab.
Aga Issand ütleb:
Siionile, üleastumisest pöördujale Jaakobis,
tuleb lunastaja.
Ja niisugune on mu leping nendega, ütleb Issand: Minu Vaim, kes
on su peal, ja minu sõnad, mis ma olen pannud sulle suhu, ei lahku
sinu suust ega sinu järglaste suust ega sinu järglaste järglaste
suust, ütleb Issand, nüüdsest ajast alates ja igavesti.