1 Kes usub meie kuulutust
ja kellele on ilmutatud
Issanda käsivars?
2 Sest ta tõusis meie ees nagu võsuke,
otsekui juur põuasest maast.
Ei olnud tal kuju ega ilu,
et teda vaadata,
ega olnud tal välimust,
et teda ihaldada.
3 Ta oli põlatud ja inimeste poolt hüljatud,
valude mees ja haigustega tuttav,
niisugune, kelle pealt silmad ära pööratakse:
ta oli põlatud ja me ei hoolinud temast.
4 Ent tõeliselt
võttis ta enese peale meie haigused
ja kandis meie valusid.
Meie aga pidasime teda vigaseks,
Jumalast nuhelduks ja vaevatuks.
5 Ent teda haavati meie üleastumiste pärast,
löödi meie süütegude tõttu.
Karistus oli tema peal, et meil oleks rahu,
ja tema vermete läbi on meile tervis tulnud.
6 Me kõik eksisime nagu lambad,
igaüks meist pöördus oma teed,
aga Issand laskis meie kõigi süüteod
tulla tema peale.
7 Teda piinati ja ta alistus ega avanud suud
nagu tall, keda viiakse tappa,
nagu lammas, kes on vait oma niitjate ees,
nõnda ei avanud ta oma suud.
8 Surve ja kohtu läbi võeti ta ära,
kes tema sugupõlvest mõtles sellele,
et ta lõigati ära elavate maalt,
ja teda tabas surm mu rahva üleastumise pärast?
9 Temale anti haud õelate juurde,
kurjategijate juurde, kui ta suri,
kuigi ta ei olnud ülekohut teinud
ega olnud pettust ta suus.
10 Aga Issand arvas heaks
teda alandada haigustega.
Kui ta iseenese on andnud süüohvriks,
saab ta näha tulevast sugu,
ta elab kaua
ja Issanda tahe teostub tema läbi.
11 Pärast oma hingevaeva
saab ta näha valgust ja rahuldust tunda;
oma tarkusega teeb mu õiglane sulane
paljusid õigeks,
sest ta kannab nende patusüüd.
12 Sellepärast
ma annan temale osa paljude hulgas
ja ta jagab vägevatega saaki,
sest ta tühjendas oma hinge surmani
ja ta arvati üleastujate hulka;
tema aga kandis paljude pattu
ja seisis üleastujate eest.
53
Neljas laul Jumala sulasest