51Troostisõnad SiionileKuulge mind,
õigluse nõudjad,
Issanda otsijad!
Vaadake kaljut,
mille küljest te olete raiutud,
ja kaevuauku,
kust olete välja kaevatud.
Vaadake Aabrahami, oma isa,
ja Saarat, kes teid sünnitas.
Kui ta alles üksi oli,
kutsusin ma tema
ja ma õnnistasin teda
ning tegin ta paljuks.
Sest Issand trööstib Siionit,
trööstib kõiki selle varemeid;
ta teeb selle kõrbe otsekui Eedeniks
ja lagendikud Issanda rohuaia sarnaseks.
Seal on lusti ja rõõmu,
tänulaulu ja pillihäält.
Pane mind tähele, mu rahvas,
mu hõimud, kuulake mind!
Sest minult lähtub Seadus
ja mu õigus rahvaile valguseks.
Äkitselt ligineb mu õiglus,
ilmub mu pääste
ja mu käsivarred
mõistavad rahvaile kohut:
mind ootavad saared
ja loodavad mu käsivarre peale.
Tõstke oma silmad taeva poole
ja vaadake alla maa peale;
sest taevad haihtuvad kui suits
ja maa kulub nagu kuub,
selle elanikud surevad otsekui sääsed.
Aga minu pääste jääb igavesti
ja minu õiglus ei lõpe.
Kuulge mind, õigusetundjad,
rahvas, kelle südames on mu Seadus!
Ärge kartke inimeste laimu
ja ärge ehmuge nende sõimust!
Sest neid sööb riidekoi nagu riiet,
neid sööb villakoi nagu villa.
Aga minu õiglus jääb igavesti
ja mu pääste põlvest põlve.
Ärka, ärka,
ehi ennast jõuga,
Issanda käsivars!
Ärka nagu muistseil päevil,
endiste põlvede ajal!
Eks olnud sina see,
kes purustas Rahabi,
kes torkas läbi merelohe?
Eks olnud sina see,
kes kuivatas mere,
suure sügavuse veed,
kes tegi teeks meresügavikud,
lunastatuile läbitavaks?
Ja Issanda lunastatud pöörduvad tagasi
ning tulevad Siionisse hõisates.
Nende pea kohal on igavene rõõm,
rõõm ja ilutsemine valdavad neid,
aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.
Mina, mina olen see,
kes teid trööstib!
Kes oled sina,
et sa kardad
surelikke inimesi,
inimlapsi,
kes on nagu rohi,
ja unustad Issanda,
kes sind on teinud,
kes on laotanud taeva
ja rajanud maa,
ja värised alati, iga päev,
rõhuja viha ees,
kui ta valmistub hävitama?
Aga kus on nüüd rõhuja viha?
Varsti vabastatakse aheldatu:
ta ei sure vangiauku,
tema leib ei lõpe.
Sest mina olen Issand, su Jumal,
kes liigutab merd
ja paneb lained kohisema,
kelle nimi on vägede Issand.
Ja ma panin oma sõnad sulle suhu,
ma peitsin sind oma käe varju alla,
et võlvida taevas ja rajada maa,
ja et öelda Siionile:
„Sina oled mu rahvas.”
Ärka, ärka, tõuse üles, Jeruusalemm,
kes oled joonud Issanda käest
tema viha karika,
oled joonud tilgatuks
uimastuse peekri!
Ei olnud tal talutajat
ühestki oma sünnitatud lapsest,
ega haaranud tal käest kinni
mitte ükski tema kasvatatud laps.
Need kaks paari said sulle osaks -
kes tunneb sulle kaasa? -
rüüstamine ja hävitus, nälg ja mõõk -
kes olen mina, et sind trööstiksin?
Igal tänavanurgal lamasid
su lapsed oimetult,
otsekui metskitsed püügivõrgus,
löödud Issanda vihast,
su Jumala sõitlusest.
Seepärast kuule ometi seda,
sa vilets,
kes oled joobnud,
aga mitte veinist:
nõnda ütleb su Issand,
Issand, su Jumal,
kes riidleb oma rahva eest:
Vaata, ma võtan su käest
uimastuse karika,
oma viha peekri -
seda ei ole sul enam vaja juua.
Ja ma annan selle kätte su piinajaile,
kes ütlesid sulle:
„Kummarda, et saaksime sinust üle käia!”
Sa andsidki oma selja maaks
ja käijatele tänavaks.
õigluse nõudjad,
Issanda otsijad!
Vaadake kaljut,
mille küljest te olete raiutud,
ja kaevuauku,
kust olete välja kaevatud.
Vaadake Aabrahami, oma isa,
ja Saarat, kes teid sünnitas.
Kui ta alles üksi oli,
kutsusin ma tema
ja ma õnnistasin teda
ning tegin ta paljuks.
Sest Issand trööstib Siionit,
trööstib kõiki selle varemeid;
ta teeb selle kõrbe otsekui Eedeniks
ja lagendikud Issanda rohuaia sarnaseks.
Seal on lusti ja rõõmu,
tänulaulu ja pillihäält.
Pane mind tähele, mu rahvas,
mu hõimud, kuulake mind!
Sest minult lähtub Seadus
ja mu õigus rahvaile valguseks.
Äkitselt ligineb mu õiglus,
ilmub mu pääste
ja mu käsivarred
mõistavad rahvaile kohut:
mind ootavad saared
ja loodavad mu käsivarre peale.
Tõstke oma silmad taeva poole
ja vaadake alla maa peale;
sest taevad haihtuvad kui suits
ja maa kulub nagu kuub,
selle elanikud surevad otsekui sääsed.
Aga minu pääste jääb igavesti
ja minu õiglus ei lõpe.
Kuulge mind, õigusetundjad,
rahvas, kelle südames on mu Seadus!
Ärge kartke inimeste laimu
ja ärge ehmuge nende sõimust!
Sest neid sööb riidekoi nagu riiet,
neid sööb villakoi nagu villa.
Aga minu õiglus jääb igavesti
ja mu pääste põlvest põlve.
Ärka, ärka,
ehi ennast jõuga,
Issanda käsivars!
Ärka nagu muistseil päevil,
endiste põlvede ajal!
Eks olnud sina see,
kes purustas Rahabi,
kes torkas läbi merelohe?
Eks olnud sina see,
kes kuivatas mere,
suure sügavuse veed,
kes tegi teeks meresügavikud,
lunastatuile läbitavaks?
Ja Issanda lunastatud pöörduvad tagasi
ning tulevad Siionisse hõisates.
Nende pea kohal on igavene rõõm,
rõõm ja ilutsemine valdavad neid,
aga kurbus ja ohkamine põgenevad ära.
Mina, mina olen see,
kes teid trööstib!
Kes oled sina,
et sa kardad
surelikke inimesi,
inimlapsi,
kes on nagu rohi,
ja unustad Issanda,
kes sind on teinud,
kes on laotanud taeva
ja rajanud maa,
ja värised alati, iga päev,
rõhuja viha ees,
kui ta valmistub hävitama?
Aga kus on nüüd rõhuja viha?
Varsti vabastatakse aheldatu:
ta ei sure vangiauku,
tema leib ei lõpe.
Sest mina olen Issand, su Jumal,
kes liigutab merd
ja paneb lained kohisema,
kelle nimi on vägede Issand.
Ja ma panin oma sõnad sulle suhu,
ma peitsin sind oma käe varju alla,
et võlvida taevas ja rajada maa,
ja et öelda Siionile:
„Sina oled mu rahvas.”
Ärka, ärka, tõuse üles, Jeruusalemm,
kes oled joonud Issanda käest
tema viha karika,
oled joonud tilgatuks
uimastuse peekri!
Ei olnud tal talutajat
ühestki oma sünnitatud lapsest,
ega haaranud tal käest kinni
mitte ükski tema kasvatatud laps.
Need kaks paari said sulle osaks -
kes tunneb sulle kaasa? -
rüüstamine ja hävitus, nälg ja mõõk -
kes olen mina, et sind trööstiksin?
Igal tänavanurgal lamasid
su lapsed oimetult,
otsekui metskitsed püügivõrgus,
löödud Issanda vihast,
su Jumala sõitlusest.
Seepärast kuule ometi seda,
sa vilets,
kes oled joobnud,
aga mitte veinist:
nõnda ütleb su Issand,
Issand, su Jumal,
kes riidleb oma rahva eest:
Vaata, ma võtan su käest
uimastuse karika,
oma viha peekri -
seda ei ole sul enam vaja juua.
Ja ma annan selle kätte su piinajaile,
kes ütlesid sulle:
„Kummarda, et saaksime sinust üle käia!”
Sa andsidki oma selja maaks
ja käijatele tänavaks.