1 Ma tahan nüüd laulda oma armsamast,
mu armsama laulu tema viinamäest.
Mu armsamal on viinamägi
viljakal mäenõlvakul.
2 Ta kaevas ja puhastas kividest
ning istutas häid viinapuid;
ta ehitas selle keskele torni,
ta raius sinna ka surutõrre.
Siis ta ootas,
et see kasvataks häid kobaraid,
ent kängunud olid kobarad,
mida see andis.
3 Ja nüüd,
Jeruusalemma elanikud ja Juuda mehed,
mõistke ometi kohut
minu ja mu viinamäe vahel!
4 Kas oleks olnud vaja teha
mu viinamäega veel midagi,
mida olin jätnud tegemata?
Miks ma ootasin,
et ta kasvatab häid kobaraid,
kuna ta andis kängunud kobaraid?
5 Aga nüüd tahan ma ometi
teha teile teatavaks,
mida ma teen oma viinamäega:
ma kisun maha ta aia,
ja ta jääb laastatavaks,
ma lammutan ta müüri,
ja ta jääb tallatavaks.
6 Nõnda ma hävitan ta.
Teda ei kärbita ega rohita,
ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid
ja ma keelan pilvi
temale vihma andmast.
7 Sest Iisraeli sugu
on vägede Issanda viinamägi
ja Juuda mehed
tema lemmikistandik.
Ta ootas õigust,
aga vaata, tuli õigusetus;
õiglust,
aga vaata, tuli hädakisa.
kes reastavad koja kõrvale koja
ja lisavad põllule põllu,
kuni enam ei jää üle paikagi,
vaid üksnes teie elate maal!
9 Mu kõrvus on: Vägede Issand,
tõesti, paljud kojad jäävad tühjaks,
suured ja kaunid elanikest lagedaks.
10 Sest kümme adramaad viinamäge
annab ainult üheksa kannu
ja viiest vakast seemnest
saab pool vakka.
11 Häda neile,
kes tõusevad hommikul vara,
et jahtida vägijooki,
kes viidavad aega hilja ööni,
kuni vein paneb nad õhetama.
12 Kandled ja naablid, trummid ja viled
ja vein on nende joominguil,
aga Issanda tegusid nad ei märka
ja tema kätetööd nad ei näe.
13 Sellepärast läheb mu rahvas
ootamatult vangi,
tema auväärsed mehed näevad nälga
ja ta rahvahulgad närbuvad janust.
14 Sellepärast avab ennast surmavald
ja ajab oma suu otsatult pärani:
alla peab astuma niihästi hiilgus kui rüsin,
niihästi lärm kui rõõmurõkatus.
15 Inimene painutatakse
ja mees heidetakse maha
ning suureliste silmad alandatakse.
16 Aga vägede Issand on kohtus kõrge
ja Püha Jumal osutub pühaks õigluses.
17 Ja seal käivad talled karjas
kui oma karjamaal
ja rusude vahel
söövad võõrad.
18 Häda neile,
kes nööridega tõmbavad enese peale süüd
ja otse vankriköitega pattu,
19 kes ütlevad: „Tõtaku tema,
tehku kiiresti,
et me saaksime näha,
ja liginegu ning tulgu
Iisraeli Püha nõu,
et me saaksime teada!”
20 Häda neile,
kes hüüavad kurja heaks
ja head kurjaks,
kes teevad pimeduse valguseks
ja valguse pimeduseks,
kes teevad kibeda magusaks
ja magusa kibedaks!
21 Häda neile,
kes on iseenese silmis targad
ja iseenese meelest arukad!
22 Häda neile,
kes on vägevad veini jooma
ja vahvad mehed vägijooki segama,
23 kes meelehea eest
annavad õiguse süüdlastele
ja võtavad õiguse õigetelt!
24 Sellepärast -
nagu tulekeel sööb kõrsi
ja kuluhein vajub kokku leegis,
nõnda kõduneb nende juur
ja nende õied muutuvad tolmuks,
sest nad on hüljanud
vägede Issanda Seaduse
ja on põlanud Iisraeli Püha sõna.
25 Sellepärast on Issanda viha
süttinud põlema oma rahva vastu:
ta sirutas oma käe tema kohale
ja lõi teda,
nõnda et mäed vabisesid
ja nende laibad olid
otsekui sõnnik keset tänavaid.
Selle kõige juures
ei ole ta viha ära pöördunud
ja ta käsi on alles välja sirutatud.
26 Ja ta tõstab lipu kaugele rahvale,
vilistab teda maa äärest,
ja vaata, see tuleb kiiresti tõtates.
27 Keegi neist ei ole väsinud
ja keegi ei komista,
ei tuku ega maga;
kellelgi ei vallandu vöö vöölt
ega katke jalatsipael.
28 Nende nooled on teritatud
ja kõik nende ammud on vinnas;
nende hobuste kabjad on nagu tulekivi
ja nende rattad nagu tuulispea.
29 Nende möirgamine
on otsekui emalõvi möirgamine,
nad möirgavad nagu noored lõvid;
nad urisevad ja haaravad saagi
ning viivad oma teed,
ja päästjat ei ole.
30 Ja sel päeval on tema kohal mürin
otsekui meremüha,
ja kui vaadata maale,
ennäe, siis on seal ahastuse pimedus
ja pilv pimendab valguse.