1 Kuulge mind, saared,
ja pange tähele, kauged rahvad!
Issand on mind kutsunud emaihust,
alates mu emaüsast on ta nimetanud mu nime.
2 Ta tegi mu suu vaheda mõõga sarnaseks,
peitis mind oma käe varju alla;
ta tegi mind teravaks nooleks,
talletas mind oma nooletupes.
3 Ja ta ütles mulle:
Sina, Iisrael, oled mu sulane,
kelle läbi ma ilmutan oma au.
4 Aga mina ütlesin:
Ma olen asjata vaeva näinud,
kulutanud oma jõudu kasuta ja tühja.
Ometi on mu õigus Issanda käes
ja mu töötasu on mu Jumala juures.
5 Ja nüüd ütleb Issand,
kes mind emaihust alates
on valmistanud enesele sulaseks,
et tuua Jaakob tagasi tema juurde
ja koguda Iisrael tema juurde -
sest ma olen Issanda silmis austatud
ja mu Jumal on mu tugevus -,
6 ta ütleb:
Sellest on vähe, et sa mu sulasena
taastad Jaakobi suguharud
ja tood tagasi Iisraeli jäägi:
ma panen sind paganaile valguseks,
et mu pääste ulatuks ilmamaa ääreni.
7 Nõnda ütleb Issand,
Iisraeli lunastaja, tema Püha,
täiesti põlatule,
rahvaste poolt jälestatule,
valitsejate sulasele:
Kuningad näevad seda
ja tõusevad püsti,
ja vürstid kummardavad
Issanda pärast,
kes on ustav,
Iisraeli Püha pärast,
kes sind on valinud.
Ma olen sind kuulnud hea meele ajal
ja aidanud päästepäeval;
ma olen sind hoidnud ja pannud
rahvale seaduseks,
taastama maad,
jagama laastatud pärisosi,
9 ütlema vangistatuile:
„Minge välja!”,
pimeduses olijaile:
„Tulge valguse kätte!”
Nad saavad teede ääres karja hoida
ja neil on karjamaa kõigil küngastel.
10 Ei ole neil nälga ega janu,
neid ei pista palavus ega päike,
sest nende peale halastaja juhib neid
ja talutab nad veeallikate juurde.
11 Ma teen kõik oma mäed teeks
ja mu maanteed on kõrged.
12 Vaata, nad tulevad kaugelt.
Ennäe, ühed põhja ja lääne poolt,
teised Siinimimaalt.
13 Hõisake, taevad,
ja ilutse, maa,
mäed, rõkatage rõõmust,
sest Issand trööstib oma rahvast
ja halastab oma viletsate peale!
14 Aga Siion ütleb:
„Issand on mu maha jätnud,
Jumal on mu unustanud.”
15 Kas naine unustab oma lapsukese
ega halasta oma ihuvilja peale?
Ja kui nad ka unustaksid,
ei unusta mina sind mitte.
16 Vaata, ma olen sind märkinud
oma peopesadesse,
su müürid on alati
mu silme ees.
17 Su ehitajad tulevad tõtates;
kes sind lammutasid ja laastasid,
need lähevad ära su kallalt.
18 Tõsta oma silmad üles ja vaata ringi:
nad kõik kogunevad, tulevad su juurde.
Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand,
ehid sa ennast nende kõigiga nagu ehtega
ja seod selle endale vööle nagu mõrsja.
19 Jah, su laastatud ja paljaks tehtud paigad
ning su hävitatud maa -
tõesti jääd sa nüüd elanikele kitsaks,
ja kaugele põgenevad su laastajad.
20 Veel sinu kuuldes saavad öelda
su lastetuseaja lapsed:
„Paik on mulle kitsas,
tee ruumi, et ma saaksin elada!”
21 Siis sa mõtled oma südames:
Kes on need mulle sünnitanud?
Ma olin lasteta ja viljatu,
vangi viidud ja ära aetud.
Kes on need kasvatanud?
Vaata, ma olin üksi järele jäänud.
Kus olid siis need?
22 Nõnda ütleb Issand Jumal:
Vaata, ma tõstan oma käe paganate poole
ja püstitan oma lipu rahvaste suunas:
siis nad toovad su poegi süles
ja kannavad su tütreid õlgadel.
23 Ja sul on lastehoidjaiks kuningad,
ammedeks nende emandad;
nad kummardavad silmili maha su ette
ja lakuvad su jalgadelt põrmu.
Siis sa tead, et mina olen Issand,
ei jää häbisse need, kes mind ootavad.
24 Kas sangari käest saab võtta tema saagi
või kiskuda vägeva käest tema vange?
25 Tõesti, nõnda ütleb Issand:
Küllap võetakse sangari vangid
ja pääseb vägeva saak:
mina riidlen sellega,
kes riidleb sinuga,
ja mina päästan su lapsed.
26 Ma söödan su rõhujaid nende eneste lihaga
ja nad joobuvad omaenese verest
otsekui värskest veinist.
Siis saab teada kõik liha,
et mina, Issand, olen su päästja,
Jaakobi Vägev on su lunastaja.