47Paabeli langemineAstu alla ja istu põrmu,
neitsi, Paabeli tütar!
Istu maha aujärjeta,
kaldealaste tütar!
Sest enam ei nimetata sind
õrnaks ja hellitatuks.
Võta käsikivi ja jahvata jahu;
pane loor ära, tõsta seelikuserv üles,
paljasta sääred, kahla läbi jõgede!
Su häbe paljastatakse,
sinugi häbistust nähakse.
Mina tasun kätte ega lase manguda kedagi,
ütleb meie lunastaja,
kelle nimi on vägede Issand,
Iisraeli Püha.
Istu vaikselt ja mine pimedusse,
kaldealaste tütar,
sest enam ei nimetata sind
kuningriikide käskijannaks!
Mina vihastasin oma rahva peale,
teotasin oma pärisosa
ja andsin nad su kätte;
sina ei osutanud neile halastust,
raugalegi panid peale oma üliränga ikke
ja ütlesid: „Ma olen igavesti käskijanna.”
Sa ei võtnud neid asjaolusid südamesse
ega mõelnud, kuidas see lõpeb.
Aga kuule nüüd seda, sa himur,
kes elad muretult,
üteldes südames:
„Mina, ja ei keegi muu!
Mina ei ela lesena
ega tunne lastetust!”
Ent äkki ühel päeval
on need mõlemad sul käes:
lastetus ja lesepõlv.
Need tabavad sind täiel jõul,
hoolimata su paljudest nõidustest,
hoolimata su suurest lausumisvõimest.
Sa olid oma kurjuses julge
ja ütlesid:
„Ükski ei näe mind!”
Su tarkus ja su teadmised
eksitasid sind
ja sa ütlesid südames:
„Mina, ja ei keegi muu!”
Seepärast tabab sind õnnetus,
mida sa ei oska eemale manada;
su peale langeb hukatus,
mida sa ei suuda tõrjuda;
äkitselt tuleb su üle torm,
mida sa ei aimagi.
Astu ometi ette oma lausumiste
ja oma paljude nõidustega,
millega sa ennast oled väsitanud
noorpõlvest peale;
võib-olla sa suudad abi tuua,
võib-olla hirmutada!
Sa oled ennast väsitanud
oma paljude nõuandjatega;
astugu nad ometi ette
ja päästku sind,
taevatundjad, tähtede seletajad,
kes kuulutavad iga noorkuu ajal,
mis sulle juhtub.
Vaata, need on otsekui kõrred,
tuli põletab need;
nad ei suuda päästa oma hinge
leegi võimusest.
See ei ole söelõõm soojenduse tarvis
ega tulepaistus, mille ees istuda.
Nõnda käib su nõidujate käsi,
kelle pärast sa oled vaeva näinud
noorpõlvest peale:
igaüks vaarub omale poole,
ükski ei päästa sind.
neitsi, Paabeli tütar!
Istu maha aujärjeta,
kaldealaste tütar!
Sest enam ei nimetata sind
õrnaks ja hellitatuks.
Võta käsikivi ja jahvata jahu;
pane loor ära, tõsta seelikuserv üles,
paljasta sääred, kahla läbi jõgede!
Su häbe paljastatakse,
sinugi häbistust nähakse.
Mina tasun kätte ega lase manguda kedagi,
ütleb meie lunastaja,
kelle nimi on vägede Issand,
Iisraeli Püha.
Istu vaikselt ja mine pimedusse,
kaldealaste tütar,
sest enam ei nimetata sind
kuningriikide käskijannaks!
Mina vihastasin oma rahva peale,
teotasin oma pärisosa
ja andsin nad su kätte;
sina ei osutanud neile halastust,
raugalegi panid peale oma üliränga ikke
ja ütlesid: „Ma olen igavesti käskijanna.”
Sa ei võtnud neid asjaolusid südamesse
ega mõelnud, kuidas see lõpeb.
Aga kuule nüüd seda, sa himur,
kes elad muretult,
üteldes südames:
„Mina, ja ei keegi muu!
Mina ei ela lesena
ega tunne lastetust!”
Ent äkki ühel päeval
on need mõlemad sul käes:
lastetus ja lesepõlv.
Need tabavad sind täiel jõul,
hoolimata su paljudest nõidustest,
hoolimata su suurest lausumisvõimest.
Sa olid oma kurjuses julge
ja ütlesid:
„Ükski ei näe mind!”
Su tarkus ja su teadmised
eksitasid sind
ja sa ütlesid südames:
„Mina, ja ei keegi muu!”
Seepärast tabab sind õnnetus,
mida sa ei oska eemale manada;
su peale langeb hukatus,
mida sa ei suuda tõrjuda;
äkitselt tuleb su üle torm,
mida sa ei aimagi.
Astu ometi ette oma lausumiste
ja oma paljude nõidustega,
millega sa ennast oled väsitanud
noorpõlvest peale;
võib-olla sa suudad abi tuua,
võib-olla hirmutada!
Sa oled ennast väsitanud
oma paljude nõuandjatega;
astugu nad ometi ette
ja päästku sind,
taevatundjad, tähtede seletajad,
kes kuulutavad iga noorkuu ajal,
mis sulle juhtub.
Vaata, need on otsekui kõrred,
tuli põletab need;
nad ei suuda päästa oma hinge
leegi võimusest.
See ei ole söelõõm soojenduse tarvis
ega tulepaistus, mille ees istuda.
Nõnda käib su nõidujate käsi,
kelle pärast sa oled vaeva näinud
noorpõlvest peale:
igaüks vaarub omale poole,
ükski ei päästa sind.