1 Nüüd aga kuule, Jaakob, mu sulane,
ja Iisrael, mu valitu!
2 Nõnda ütleb Issand, sinu Looja,
emaihus valmistaja, sinu aitaja:
Ära karda, mu sulane Jaakob,
ja Jesurun, mu valitu!
3 Sest ma valan janusele vett
ja kuivale voogusid;
ma valan sinu soo peale oma Vaimu
ja su järglaste peale oma õnnistuse,
4 et nad võrsuksid kui roogude vahel,
otsekui remmelgad veeojade ääres.
5 Üks ütleb: „Mina kuulun Issandale”,
teine nimetab ennast Jaakobi nimega,
kolmas kirjutab oma käe peale: „Issanda oma”
ja võtab enesele aunimeks Iisrael.
6 Nõnda ütleb Issand, Iisraeli kuningas,
ja tema lunastaja, vägede Issand:
Mina olen esimene ja viimane,
ja ei ole muud Jumalat kui mina.
7 Kes on minu sarnane?
See hüüdku, jutustagu sellest
ja kandku mulle ette!
Sest ajast kui ma seadsin muistse rahva
ja tulevased sündmused,
jutustagu nad neile sellest,
mis on tulemas.
8 Ärge värisege ja ärge kartke!
Kas ma ei ole sulle juba ammu
kuulutanud ja teatavaks teinud?
Teie olete mu tunnistajad.
Kas on muud Jumalat kui mina?
Ei, muud kaljut ei ole,
mina küll ei tea!
9 Nikerdatud kujude valmistajad on kõik tühised ja nende lemmikud
ei suuda aidata; nende tunnistajad ise ei näe ega tea, et nad peaksid
häbenema.
10 Kes küll peakski valmistama jumala ja valama kuju, millest ei
ole kasu?
11 Vaata, kõik selle austajad jäävad häbisse ja sepistajad ise on
ainult inimesed; las nad kõik tulevad kokku, astuvad ette: nad
hakkavad üheskoos värisema ja häbenema!
12 Sepp taob rauast tööriista ja töötleb ääsil, vormib vasaratega
ja taob oma käsivarre jõul; temalgi tuleb nälg ja ta jõud kaob; kui
ta vett ei joo, siis ta väsib.
13 Puusepp pingutab mõõdunööri, tähistab kriidiga, voolib
kaabitsatega, märgib sirkliga ja valmistab mehesarnase kuju, ilusa
inimese taolise, et see asuks kojas.
14 Ta raiub enesele seedreid; ta valib raudtamme või tamme ja laseb
metsapuude hulgas oma tarbeks tugevaks kasvada; ta istutab
loorberipuu, vihm kasvatab selle suureks
15 ja sellest saab inimesele kütet: ta võtab seda enese
soojendamiseks, samuti süütab ta selle, et leiba küpsetada; kuid ta valmistab
sellest ka jumala ja kummardab seda, ta teeb sellest nikerdatud
kuju ja põlvitab selle ette.
16 Osa sellest ta põletab tules; ta sööb süte pealt liha: küpsetab
prae ja sööb kõhu täis, soojendab siis ennast ja ütleb: „Küll on hea,
mul on soe, ma tunnen tulepaistest mõnu!”
17 Aga selle jäänusest teeb ta jumala, oma nikerdatud kuju,
põlvitab selle ette ja kummardab, palvetab selle poole ning ütleb:
„Päästa mind, sest sina oled mu jumal!”
18 Nad ei tea ega taipa midagi, sest nende silmad on nägemiseks ja
südamed mõistmiseks suletud.
19 Ükski ei võta südamesse, ei ole tal teadmist ega taipu, et ta
mõtleks: osa sellest olen põletanud tules, samuti olen selle süte
peal küpsetanud leiba, praadinud liha ja söönud, ja nüüd peaksin ma
selle jäänusest valmistama jäleduse, põlvitama puutüki ette!
20 Kes tuhka taga ajab, seda eksitab petetud süda, see ei suuda
päästa oma hinge ega mõtle: Kas ei ole viimaks pettus mu paremas käes?
ja sina, Iisrael,
sest sa oled mu sulane:
mina olen su valmistanud,
sa oled mu sulane:
Iisrael, ma ei unusta sind!
22 Ma kaotan su üleastumised
nagu pilved
ja su patud nagu pilvituse.
Pöördu minu poole,
sest ma lunastan sinu!
23 Hõisake, taevad,
et Issand seda teeb,
hüüdke, maa sügavused,
rõkatage rõõmust, mäed,
metsad ja kõik metsapuud,
et Issand lunastab Jaakobi
ja ilmutab Iisraelis oma au!
24 Nõnda ütleb Issand, su lunastaja,
kes sind emaihus on valmistanud:
Mina olen Issand, kes kõik teeb,
kes üksinda võlvis taeva, laotas maa -
kes oli koos minuga? -
25 kes teeb tühjaks valetajate tunnustähed
ja muudab narrideks lausujad,
kes tõrjub tagasi targad
ja pöörab nende teadmised jõleduseks,
26 aga kes kinnitab oma sulase sõna
ja viib täide oma käskjalgade nõu,
kes ütleb Jeruusalemmale:
„Sinus hakatakse elama!”
ja Juuda linnadele:
„Teid taastatakse,
ma ehitan üles teie varemed!",
27 kes ütleb sügavikule: „Kuiva!
Ma lasen su jõed kuivada!”,
28 kes ütleb Kooresele: „Mu karjane!”
Tema viib täide kõik, mida ma tahan,
ja ütleb Jeruusalemmale:
„Sind ehitatakse üles ja rajatakse tempel!”