36Assuri kuninga sõjakäikKuningas Hiskija neljateistkümnendal aastal tuli Assuri kuningas
Sanherib kõigi Juuda kindlustatud linnade kallale ja vallutas need.
Ja Assuri kuningas läkitas Laakisest Jeruusalemma kuningas
Hiskija vastu ülemjoogikallaja suure väehulgaga, kes jäi peatuma
Ülatiigi veejuhtme juurde, mis on Vanutajavälja maantee ääres.
Siis läksid välja tema juurde Eljakim, Hilkija poeg, kes oli
kojaülem, kirjutaja Sebna ja nõunik Joah, Aasafi poeg.
Ja ülemjoogikallaja ütles neile: „Öelge ometi Hiskijale: Nõnda
ütleb suurkuningas, Assuri kuningas: Mis lootus see on, mida sa
hellitad?
Sa arvad, et paljad sõnad annavad võitluseks nõu ja jõu? Kelle peale
sa loodad, et oled mulle vastu hakanud?
Vaata, sa loodad Egiptuse, tolle murtud pillirookepi peale, mis
tungib pihku ja puurib selle läbi, kui keegi selle peale toetub.
Niisugune on vaarao, Egiptuse kuningas, kõigile, kes tema
peale loodavad.
Või kui sa mulle ütled: Meie loodame Issanda, oma Jumala peale!,
kas pole siis mitte tema see, kelle ohvrikünkad ja altarid Hiskija
kõrvaldas, öeldes Juudale ja Jeruusalemmale: Selle altari ees
peate te kummardama!?
Nüüd aga vea ometi kihla mu isandaga, Assuri kuningaga: mina
annan sulle kaks tuhat hobust, kui sa suudad hankida neile
ratsanikke!
Kuidas sa siis saaksid tagasi tõrjuda asevalitseja, ühe mu isanda
vähimaist sulaseist? Aga sa loodad Egiptuse, tema sõjavankrite ja
ratsanike peale.
Kas ma siis nüüd Issandata olen tulnud selle maa vastu, et seda
hävitada? Issand ise ütles mulle: Mine sinna maale ja hävita see!”
Siis ütlesid Eljakim, Sebna ja Joah ülemjoogikallajale: „Räägi
ometi oma sulastega aramea keelt, sest me mõistame seda, aga ära
räägi meiega juudi keelt müüri peal oleva rahva kuuldes!”
Kuid ülemjoogikallaja vastas: „Kas mu isand on mind läkitanud
kõnelema neid sõnu ainult su isandale ja sinule? Küllap ka müüri peal
istuvaile meestele, kes koos teiega peavad sööma oma rooja ja jooma
oma kust!”
Ning ülemjoogikallaja astus ette ja hüüdis valju häälega juudi
keeles ning ütles: „Kuulge suurkuninga, Assuri kuninga sõnu!
Nõnda ütleb kuningas: Ärge laske endid Hiskijast petta, sest
tema ei suuda teid päästa!
Ärgu pangu Hiskija teid lootma Issanda peale, öeldes: Issand
päästab meid kindlasti ja seda linna ei anta Assuri kuninga kätte!
Ärge kuulake Hiskijat, sest Assuri kuningas ütleb nõnda: Tehke
minuga alistusleping ja tulge välja mu juurde, siis te võite süüa
igamees oma viinapuust ja igamees oma viigipuust ja juua igamees oma
kaevust vett,
kuni ma tulen ja viin teid maale, mis on teie maa sarnane, vilja
ja veini maa, leiva ja viinamägede maa.
Asjata ässitab teid Hiskija ja ütleb: Issand päästab meid! Kas on
muude rahvaste jumalaist mõni päästnud oma maa Assuri kuninga käest?
Kus on Hamati ja Arpadi jumalad? Kus on Sefarvaimi jumalad? Kas
need päästsid Samaaria minu käest?
Kes kõigist nende maade jumalaist on päästnud oma maa minu
käest, et Issand peaks päästma minu käest Jeruusalemma?”
Aga nad vaikisid ega vastanud temale sõnagi, sest niisugune oli
kuninga käsk, kes oli öelnud: „Ärge vastake temale!”
Siis tulid kojaülem Eljakim, Hilkija poeg, ja kirjutaja Sebna ja
nõunik Joah, Aasafi poeg, Hiskija juurde, riided lõhki käristatud, ja
kandsid temale ette ülemjoogikallaja sõnad.
Sanherib kõigi Juuda kindlustatud linnade kallale ja vallutas need.
Ja Assuri kuningas läkitas Laakisest Jeruusalemma kuningas
Hiskija vastu ülemjoogikallaja suure väehulgaga, kes jäi peatuma
Ülatiigi veejuhtme juurde, mis on Vanutajavälja maantee ääres.
Siis läksid välja tema juurde Eljakim, Hilkija poeg, kes oli
kojaülem, kirjutaja Sebna ja nõunik Joah, Aasafi poeg.
Ja ülemjoogikallaja ütles neile: „Öelge ometi Hiskijale: Nõnda
ütleb suurkuningas, Assuri kuningas: Mis lootus see on, mida sa
hellitad?
Sa arvad, et paljad sõnad annavad võitluseks nõu ja jõu? Kelle peale
sa loodad, et oled mulle vastu hakanud?
Vaata, sa loodad Egiptuse, tolle murtud pillirookepi peale, mis
tungib pihku ja puurib selle läbi, kui keegi selle peale toetub.
Niisugune on vaarao, Egiptuse kuningas, kõigile, kes tema
peale loodavad.
Või kui sa mulle ütled: Meie loodame Issanda, oma Jumala peale!,
kas pole siis mitte tema see, kelle ohvrikünkad ja altarid Hiskija
kõrvaldas, öeldes Juudale ja Jeruusalemmale: Selle altari ees
peate te kummardama!?
Nüüd aga vea ometi kihla mu isandaga, Assuri kuningaga: mina
annan sulle kaks tuhat hobust, kui sa suudad hankida neile
ratsanikke!
Kuidas sa siis saaksid tagasi tõrjuda asevalitseja, ühe mu isanda
vähimaist sulaseist? Aga sa loodad Egiptuse, tema sõjavankrite ja
ratsanike peale.
Kas ma siis nüüd Issandata olen tulnud selle maa vastu, et seda
hävitada? Issand ise ütles mulle: Mine sinna maale ja hävita see!”
Siis ütlesid Eljakim, Sebna ja Joah ülemjoogikallajale: „Räägi
ometi oma sulastega aramea keelt, sest me mõistame seda, aga ära
räägi meiega juudi keelt müüri peal oleva rahva kuuldes!”
Kuid ülemjoogikallaja vastas: „Kas mu isand on mind läkitanud
kõnelema neid sõnu ainult su isandale ja sinule? Küllap ka müüri peal
istuvaile meestele, kes koos teiega peavad sööma oma rooja ja jooma
oma kust!”
Ning ülemjoogikallaja astus ette ja hüüdis valju häälega juudi
keeles ning ütles: „Kuulge suurkuninga, Assuri kuninga sõnu!
Nõnda ütleb kuningas: Ärge laske endid Hiskijast petta, sest
tema ei suuda teid päästa!
Ärgu pangu Hiskija teid lootma Issanda peale, öeldes: Issand
päästab meid kindlasti ja seda linna ei anta Assuri kuninga kätte!
Ärge kuulake Hiskijat, sest Assuri kuningas ütleb nõnda: Tehke
minuga alistusleping ja tulge välja mu juurde, siis te võite süüa
igamees oma viinapuust ja igamees oma viigipuust ja juua igamees oma
kaevust vett,
kuni ma tulen ja viin teid maale, mis on teie maa sarnane, vilja
ja veini maa, leiva ja viinamägede maa.
Asjata ässitab teid Hiskija ja ütleb: Issand päästab meid! Kas on
muude rahvaste jumalaist mõni päästnud oma maa Assuri kuninga käest?
Kus on Hamati ja Arpadi jumalad? Kus on Sefarvaimi jumalad? Kas
need päästsid Samaaria minu käest?
Kes kõigist nende maade jumalaist on päästnud oma maa minu
käest, et Issand peaks päästma minu käest Jeruusalemma?”
Aga nad vaikisid ega vastanud temale sõnagi, sest niisugune oli
kuninga käsk, kes oli öelnud: „Ärge vastake temale!”
Siis tulid kojaülem Eljakim, Hilkija poeg, ja kirjutaja Sebna ja
nõunik Joah, Aasafi poeg, Hiskija juurde, riided lõhki käristatud, ja
kandsid temale ette ülemjoogikallaja sõnad.