34Jumal karistab rahvaidRahvad, astuge ligi kuulma,
ja rahvahõimud, pange tähele!
Kuulgu maa ja need, kes seda täidavad,
maailm ja kõik, kes seal võrsuvad!
Sest Issandal on raev kõigi rahvaste
ja viha kõigi nende väehulkade vastu:
ta on pannud need vande alla,
ta on andnud need tapetavaiks.
Kes neist maha lüüakse,
visatakse ära,
nende laipadest tõuseb lehk,
nende verest nõretavad mäed.
Kõik taevaväed kaovad,
taevad keerduvad kokku otsekui rullraamat:
kogu nende vägi variseb,
nagu variseb viinapuust leht
või viigipuust kuivanud mari.
Sest mu mõõk on joobunud taevas,
vaata, see langeb alla Edomi peale,
minu poolt neetud rahva peale
kohtumõistmiseks.
Issanda mõõk on verine,
tilgub rasvast,
tallede ja sikkude verest,
jäärade neerurasvast,
sest Issandal on ohver Bosras
ja palju tapmist Edomimaal.
Metshärjadki langevad koos nendega,
härjavärsid koos sõnnidega:
nende maa joobub verest
ja muld muutub rasvast rammusaks.
Sest see on Issanda kättemaksupäev,
tasumisaasta riiu eest Siioniga.
Edomi jõed muutuvad tõrvaks,
muld väävliks,
ja ta maa on otsekui põlev tõrv.
See ei kustu ööl ega päeval,
igavesti tõuseb selle suits.
See jääb laastatuks põlvest põlve,
iialgi ei käi keegi sealtkaudu.
Puguhani ja siil pärivad selle,
öökull ja kaaren elutsevad seal;
selle üle veetakse tühjuse mõõdunöör
ja paljasoleku lood.
Seal ei ole enam ülikuid,
et kedagi kuningaks kuulutada,
ja kõik ta vürstid saavad otsa.
Tema paleedes kasvavad kibuvitsad,
linnustes nõgesed ja ohakad;
see saab šaakalite asukohaks
ja jaanalindude pesitsuspaigaks.
Kurjad vaimud kohtuvad seal sortsidega
ja sikujalgne paharet hüüab seltsilist.
Tõesti, seal viibib tont
ja leiab enesele puhkepaiga.
Seal pesitseb süstmadu,
muneb, haub pojad välja,
ja kogub oma varju alla.
Tõesti, sinna kogunevad raisakotkad,
igaüks oma paarilisega.
Uurige Issanda raamatust ja lugege:
ükski neist ei ole puudu,
ükski neist ei ole teist kaotanud,
sest tema on oma suu kaudu andnud käsu
ja tema Vaim on need kogunud.
Tema on neile liisku heitnud,
tema käsi on selle neile mõõdunööriga jaotanud:
nad pärivad selle igaveseks,
nad elavad seal põlvest põlve.
ja rahvahõimud, pange tähele!
Kuulgu maa ja need, kes seda täidavad,
maailm ja kõik, kes seal võrsuvad!
Sest Issandal on raev kõigi rahvaste
ja viha kõigi nende väehulkade vastu:
ta on pannud need vande alla,
ta on andnud need tapetavaiks.
Kes neist maha lüüakse,
visatakse ära,
nende laipadest tõuseb lehk,
nende verest nõretavad mäed.
Kõik taevaväed kaovad,
taevad keerduvad kokku otsekui rullraamat:
kogu nende vägi variseb,
nagu variseb viinapuust leht
või viigipuust kuivanud mari.
Sest mu mõõk on joobunud taevas,
vaata, see langeb alla Edomi peale,
minu poolt neetud rahva peale
kohtumõistmiseks.
Issanda mõõk on verine,
tilgub rasvast,
tallede ja sikkude verest,
jäärade neerurasvast,
sest Issandal on ohver Bosras
ja palju tapmist Edomimaal.
Metshärjadki langevad koos nendega,
härjavärsid koos sõnnidega:
nende maa joobub verest
ja muld muutub rasvast rammusaks.
Sest see on Issanda kättemaksupäev,
tasumisaasta riiu eest Siioniga.
Edomi jõed muutuvad tõrvaks,
muld väävliks,
ja ta maa on otsekui põlev tõrv.
See ei kustu ööl ega päeval,
igavesti tõuseb selle suits.
See jääb laastatuks põlvest põlve,
iialgi ei käi keegi sealtkaudu.
Puguhani ja siil pärivad selle,
öökull ja kaaren elutsevad seal;
selle üle veetakse tühjuse mõõdunöör
ja paljasoleku lood.
Seal ei ole enam ülikuid,
et kedagi kuningaks kuulutada,
ja kõik ta vürstid saavad otsa.
Tema paleedes kasvavad kibuvitsad,
linnustes nõgesed ja ohakad;
see saab šaakalite asukohaks
ja jaanalindude pesitsuspaigaks.
Kurjad vaimud kohtuvad seal sortsidega
ja sikujalgne paharet hüüab seltsilist.
Tõesti, seal viibib tont
ja leiab enesele puhkepaiga.
Seal pesitseb süstmadu,
muneb, haub pojad välja,
ja kogub oma varju alla.
Tõesti, sinna kogunevad raisakotkad,
igaüks oma paarilisega.
Uurige Issanda raamatust ja lugege:
ükski neist ei ole puudu,
ükski neist ei ole teist kaotanud,
sest tema on oma suu kaudu andnud käsu
ja tema Vaim on need kogunud.
Tema on neile liisku heitnud,
tema käsi on selle neile mõõdunööriga jaotanud:
nad pärivad selle igaveseks,
nad elavad seal põlvest põlve.