1 Vaata, kuningas hakkab valitsema õigluses
ja vürstid asuvad juhtima, nagu on kohus.
2 Siis on igaüks neist
otsekui pelgupaik tuule
või ulualune vihmahoo eest,
otsekui veeojad põuases paigas,
otsekui võimsa kalju vari
märga igatseval maal.
3 Siis pole nägijate silmad suletud
ja kuuljate kõrvad panevad tähele.
4 Läbematute süda õpib tundma tõde
ja kogelejate keel ruttab selgesti rääkima.
5 Jõledat ei hüüta enam õilsaks
ja petist ei nimetata auliseks.
6 Sest jõle räägib jõledust
ja ta süda taotleb nurjatust,
et teha jumalavallatust
ja rääkida Issanda kohta valet,
et näljast hinge lasta nälgida
ja janusele keelata jooki.
7 Petise relvad on kurjad,
ta kavatseb häbitegusid,
et hävitada hädalisi valekõnega,
isegi kui vaene räägib õigust.
8 Aga õilis kavatseb õilsaid asju
ja jääb püsima õilsate asjade juurde.
tõuske üles, kuulake mu häält;
hooletud tütred,
kuulake mu kõnet!
10 Veel aasta ja mõned päevad,
siis te, hooletud, värisete,
sest viinamarjalõikusel on lõpp,
korjamist enam ei tule.
11 Vabisege, muretud,
värisege, muretud,
värisege, hooletud,
riietuge lahti,
võtke endid alasti
ja vöötage niuded!
12 Siis lüüakse endile vastu rindu
toredate põldude pärast,
viljakate viinapuude pärast,
13 minu rahva põllumaa pärast,
mis kasvatab kibuvitsu ja ohakaid,
jah, kõigi lusthoonete pärast
selles ülemeelikus linnas.
14 Sest palee jääb maha,
linna lärm lakkab,
templiküngas ja vahitorn muutuvad
igavesti kõledaiks väljadeks,
metseeslitele rõõmuks,
karjadele karjamaaks,
15 kuni meie peale valatakse Vaim ülalt.
Siis saab kõrb viljapuuaiaks
ja viljapuuaeda hakatakse pidama metsaks.
ja õiglus võtab aset viljapuuaias.
17 Ja õigluse vili on rahu,
õigluse tulemuseks
püsiv rahulik elu
ning julgeolek.
18 Ja mu rahvas elab
rahu eluasemel,
kindlais elamuis
ning häirimatuis hingamispaigus,
19 kui sajab rahet,
mets langeb maha
ja linn vajub madalusse.
20 Õnnelikud olete teie,
külvajad kõigi vete ääres,
kes te võite härja ja eesli jalga
lasta vabalt joosta.