1 Sel päeval nuhtleb Issand oma terava, suure ja tugeva mõõgaga
Leviatanit, põgenevat madu, ja Leviatanit, keerdunud madu, ja tapab
meres oleva lohe.
2 Selsamal päeval öeldakse:
„Tore viinamägi,
laulge sellest vastastikku!”
3 Mina, Issand, olen selle valvur,
ma kastan seda igal hetkel,
ma valvan öösel ja päeval,
et sellele kahju ei tehtaks.
4 Viha mul enam ei ole.
Ent oleks mul tarvis võidelda
kibuvitste ja ohakatega,
ma astuksin neile vastu,
süütaksin kõik põlema.
5 Või olgu siis,
et haaratakse kinni minu kaitsest,
tehakse minuga rahu -
jah, minuga tehakse rahu.
6 Tulevasil päevil juurdub Jaakob,
Iisrael õitseb ning haljendab
ja maailm on täis vilja.
7 Ons ta teda löönud,
nõnda nagu ta lõi tema lööjat,
või teda tapnud,
nõnda nagu tapeti tema tapjad?
8 Mõõt mõõdu vastu!
Ta lahendas temaga asja
teda maapakku saates:
ta pühkis ta ära
oma tugeva rajuiiliga
idatuule päeval.
9 Seepärast lepitatakse Jaakobi süü nõnda,
ja niisugune olgu
tema patukustutuse täielik vili:
ta peab tegema kõik altarikivid
pihustatud lubjakivide sarnaseks;
ei tohi tõusta viljakustulpi
ega suitsutussambaid.
10 Jah, kindel linn jääb üksi,
tühjaks ja mahajäetud karjamaaks,
kõrbe sarnaseks.
Seal käib vasikas karjas,
lebab seal ja näsib paljaks
selle raod.
11 Kui selle oksad on kuivanud,
siis murtakse need;
naised tulevad,
teevad nendega tuld.
Sest see ei ole mõistlik rahvas:
seepärast ta Looja ei halasta tema peale
ja ta kujundaja ei anna temale armu.
12 Ja sel päeval sünnib,
et Issand rabab viljapäid
Frati jõest Egiptuseojani,
ja teid, Iisraeli lapsed,
korjatakse ükshaaval kokku.
13 Sel päeval puhutakse suurt sarve
ja niihästi need,
kes olid kadunud Assurimaale,
kui ka need,
kes olid pillutatud Egiptusemaale,
tulevad ja kummardavad Issandat
Jeruusalemmas pühal mäel.
27
Iisraeli taastamine