23Ennustus Tüürose ja Siidoni kohtaEnnustus Tüürose kohta:
Ulguge, Tarsise laevad,
sest teie varjupaik hävitatakse!
Kui nad tulevad kittide maalt,
saab see neile teatavaks.
Vaikima peab rannarahvas,
Siidoni kaupmees,
kelle saadik sõidab merd.
Suurtel vetel oli
Siihori külv ja Niiluse lõikus,
temast sai rahvaste turg.
Häbene, Siidon, sa tugev linn,
sest meri kõneleb:
„Ma pole olnud lapsevaevas
ega ole sünnitanud;
ma pole kasvatanud noori mehi
ega ole lasknud sirguda neitseid.”
Kui Egiptuses sellest kuuldakse,
siis nad värisevad
nagu kuuldusest Tüürosegi kohta.
Tõtake Tarsisesse!
Ulguge, rannarahvas!
On see teie rõõmus linn,
mille algus on muistses ajas,
keda jalad kandsid kaugele
võõrana elama?
Kes on seda otsustanud
kroonide jagaja Tüürose kohta,
kelle kaupmehed on vürstid,
kelle kaubitsejad on kõige auväärsemad maa peal?
Vägede Issand on otsustanud
teotada kogu toreduse kõrkust,
alandada kõiki auväärseid maal.
Käi oma maa läbi, Tarsise tütar,
otsekui Niilus!
Vööd ei ole enam!
Tema sirutab käe mere kohale,
paneb kuningriigid värisema -
Issand annab käsu Kaanani kohta
ta kindluste hävitamiseks.
Ta ütleb:
„Ära ole enam ülemeelik,
kurjasti koheldud neitsi,
Siidoni tütar!
Tõuse, siirdu kittide juurde,
aga sealgi ei ole sul rahu!”
Vaata kittide maad! See on rahvas, keda ei olnud olemas, kes
on siidonlaste rajatud: nemad püstitasid tema vahitornid, linnad ja
paleed - tema teeb selle varemeiks.
Ulguge, Tarsise laevad,
sest teie kindlus on hävitatud!
Ja sel ajal unustatakse Tüüros seitsmekümneks aastaks, ühe
kuninga elupäevadeks. Seitsmekümne aasta pärast sünnib Tüürosega nagu
hoora laulus:
„Võta kannel, käi linnas ringi,
sa unustatud hoor!
Mängi ilusasti, laula usinasti,
et sind meelde tuletataks!”
Seitsmekümne aasta pärast katsub Issand Tüürost ja see saab
jälle hoorapalgale ning teeb hooratööd kõigi maailma kuningriikidega maa
peal.
Aga tema tulu ja hoorapalk on pühitsetud Issandale; seda ei
kuhjata ega talletata, sest see tulu saab neile, kes elavad Issanda
ees, külluslikuks toiduseks ja kauneiks kehakatteiks.”
Ulguge, Tarsise laevad,
sest teie varjupaik hävitatakse!
Kui nad tulevad kittide maalt,
saab see neile teatavaks.
Vaikima peab rannarahvas,
Siidoni kaupmees,
kelle saadik sõidab merd.
Suurtel vetel oli
Siihori külv ja Niiluse lõikus,
temast sai rahvaste turg.
Häbene, Siidon, sa tugev linn,
sest meri kõneleb:
„Ma pole olnud lapsevaevas
ega ole sünnitanud;
ma pole kasvatanud noori mehi
ega ole lasknud sirguda neitseid.”
Kui Egiptuses sellest kuuldakse,
siis nad värisevad
nagu kuuldusest Tüürosegi kohta.
Tõtake Tarsisesse!
Ulguge, rannarahvas!
On see teie rõõmus linn,
mille algus on muistses ajas,
keda jalad kandsid kaugele
võõrana elama?
Kes on seda otsustanud
kroonide jagaja Tüürose kohta,
kelle kaupmehed on vürstid,
kelle kaubitsejad on kõige auväärsemad maa peal?
Vägede Issand on otsustanud
teotada kogu toreduse kõrkust,
alandada kõiki auväärseid maal.
Käi oma maa läbi, Tarsise tütar,
otsekui Niilus!
Vööd ei ole enam!
Tema sirutab käe mere kohale,
paneb kuningriigid värisema -
Issand annab käsu Kaanani kohta
ta kindluste hävitamiseks.
Ta ütleb:
„Ära ole enam ülemeelik,
kurjasti koheldud neitsi,
Siidoni tütar!
Tõuse, siirdu kittide juurde,
aga sealgi ei ole sul rahu!”
Vaata kittide maad! See on rahvas, keda ei olnud olemas, kes
on siidonlaste rajatud: nemad püstitasid tema vahitornid, linnad ja
paleed - tema teeb selle varemeiks.
Ulguge, Tarsise laevad,
sest teie kindlus on hävitatud!
Ja sel ajal unustatakse Tüüros seitsmekümneks aastaks, ühe
kuninga elupäevadeks. Seitsmekümne aasta pärast sünnib Tüürosega nagu
hoora laulus:
„Võta kannel, käi linnas ringi,
sa unustatud hoor!
Mängi ilusasti, laula usinasti,
et sind meelde tuletataks!”
Seitsmekümne aasta pärast katsub Issand Tüürost ja see saab
jälle hoorapalgale ning teeb hooratööd kõigi maailma kuningriikidega maa
peal.
Aga tema tulu ja hoorapalk on pühitsetud Issandale; seda ei
kuhjata ega talletata, sest see tulu saab neile, kes elavad Issanda
ees, külluslikuks toiduseks ja kauneiks kehakatteiks.”