1 Ennustus Moabi kohta:
Tõesti, ühel ööl on Moabi Aar hävitatud,
vaikima pandud.
Tõesti, ühel ööl on Moabi Kiir hävitatud,
vaikima pandud.
2 Ka Diibon läheb üles templisse,
ohvriküngastele nutma,
Nebol ja Meedebal ulub Moab.
Kõigil on pead pöetud
ja kõik habemed on ära aetud.
3 Tänavail pannakse kotiriie selga,
katustel ja turgudel uluvad kõik,
upuvad pisaraisse.
4 Hesbon ja Elaale kisendavad appi,
Jahaseni kostab nende hääl;
seepärast lõdisevad Moabi niuded,
väriseb ta hing.
5 Mu süda kisendab Moabi pärast.
Ta põgenikud põgenevad Soarini,
Eglat-Selisijani.
Jah, mööda Luuhiti tõusuteed
minnakse nuttes üles,
jah, Hooronaimi teel
tõstetakse hädakisa hävingu pärast.
6 Sest Nimrimi veed muutuvad kõrbeks;
jah, rohi kuivab, taimkate kaob,
haljust ei ole enam.
7 Seepärast nad viivad oma kogutud vara
ja nende poolt tallelepandu
üle Remmelgajõe.
8 Jah, appihüüd kajab Moabimaal;
ta hädakisa kostab Eglaimini,
ta hädakisa kostab Beer-Eelimini.
9 Jah, Diimoni veed on täis verd.
Aga veel muudki ma saadan Diimonile:
lõvi Moabi pääsenute
ja maale jäänute kallale.
15
Ennustus Moabi kohta