1 Aga Iisai kännust tõuseb võrse
ja võsu tema juurtest kannab vilja.
2 Ja tema peal hingab Issanda Vaim,
tarkuse ja arukuse Vaim,
nõu ja väe Vaim,
Issanda tundmise ja kartuse Vaim.
3 Tema õndsus on Issanda kartuses.
Ei ta mõista kohut oma silma nägemise
ega otsusta oma kõrva kuulmise järgi,
4 vaid ta mõistab viletsaile kohut õiguses
ja otsustab hädaliste asju maa peal õigluses;
ta lööb oma suu vitsaga maad
ja surmab oma huulte puhanguga õela.
5 Õigus on kui vöö tema niudeil
ja ustavus kui rihm ta puusadel.
6 Siis elab hunt tallega üheskoos
ja panter lesib kitsekese kõrval;
vasikas, noor lõvi ja nuumveis on üheskoos
ning pisike poiss ajab neid.
7 Lehm ja karu käivad karjamaal,
nende pojad lesivad üheskoos,
ja lõvi sööb õlgi nagu veis.
8 Imik mängib rästiku uru juures
ja võõrutatu sirutab käe mürkmao koopasse.
9 Ei tehta paha ega kahju kogu mu pühal mäel,
sest maa on täis Issanda tundmist -
otsekui veed katavad merepõhja.
10 Sel päeval sünnib, et Iisai juurt,
kes seisab rahvaile lipuks,
otsivad paganad
ja tema asupaik saab auliseks.
11 Ja sel päeval sirutab Issand veel teist korda käe, et lunastada
oma rahva jääki, kes on järele jäänud Assurist ja Egiptusest,
Patrosest, Etioopiast, Eelamist, Sinearist, Hamatist ja mere
saartelt.
12 Ta tõstab rahvastele lipu,
kogub Iisraeli hajutatud
ja korjab kokku Juuda pillutatud
neljast maailmakaarest.
13 Siis lakkab Efraimi kadestamine
ja hävitatakse Juuda rõhujad.
Efraim ei kadesta Juudat
ja Juuda ei rõhu Efraimi.
14 Nad tormavad siis vilistite maale läände,
nad riisuvad üheskoos idamaa poegi.
Edom ja Moab on neile käealuseks,
ammonlased on nende alamad.
15 Ja Issand lõhestab Egiptuse merelahe
ning viipab käega, oma tugeva tuulega,
üle Frati jõe
ja lööb selle seitsmeks ojaks,
et kuivijalu saab läbi minna.
16 Siis on maantee tema rahva jäägile,
kes Assurist alles jääb,
otsekui Iisraelil oli
ta Egiptusemaalt tuleku päeval.