10Nurjatud kohtunikud ei pääseHäda neile,
kes annavad nurjatuid seadusi,
ja kirjutajaile,
kes kirjutavad vääri otsuseid,
et väänata abitute õigust
ja kiskuda kohus mu rahva viletsailt,
et lesknaised saaksid neile saagiks
ja et nad võiksid vaeslapsi paljaks riisuda!
Aga mida te teete katsumispäeval
ja tormis, mis tuleb kaugelt?
Kelle juurde te põgenete abi saama?
Ja kuhu jätate oma varanduse?
Ei ole muud kui põlvitada vangide seltsi
või langeda tapetute sekka.
Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud
ja ta käsi on alles välja sirutatud.
Assur nuhtleb ja saab nuheldaHäda Assurile, kes on mu viha vits
ja kelle käes on mu sajatuse kepp!
Tema ma läkitan jumalavallatu rahva vastu
ja teda ma käsin oma vihaaluse rahva pärast
võtta noosi ja riisuda saaki
ja tallata teda nagu tänavapori.
Aga tema ei kavatse nõnda
ja nõnda ei mõtle ta süda,
vaid temal on südames
hävitada ja hukata rahvaid,
ja mitte väheseid,
sest ta ütleb: „Kas pole mu pealikud kõik kuningad?
Eks Kalnol käinud käsi nagu Karkemisel,
eks Hamatil nagu Arpadil,
eks Samaarial nagu Damaskusel?
Kuna mu käsi ulatus
ebajumalate kuningriikideni,
kus nikerdatud kujusid oli rohkem
kui Jeruusalemmal ja Samaarial,
eks ma või siis talitada
ka Jeruusalemma ja selle kujudega
nõnda, nagu ma talitasin
Samaaria ja selle ebajumalatega?”
Aga kui Issand on lõpetanud kõik oma töö Siioni mäel ja Jeruusalemmas, siis ta nuhtleb Assuri kuningat ta südame ülbuse vilja ja ta suureliste silmade kõrkuse pärast.
Sest too ütleb:
„Ma tegin seda oma käe rammuga
ja oma tarkusest, sest ma olen taibukas.
Ma nihutasin rahvaste piire,
riisusin, mis kuulus neile.
Oma vägevuses tõukasin ma valitsejaid troonilt.
Mu käsi leidis rahvaste vara
otsekui linnupesa;
ja nagu korjatakse mahajäetud mune,
nõnda ma korjasin ära kõik maad,
ja ei olnud kedagi,
kes oleks lehvitanud tiibu
või teinud noka lahti ja piiksatanud.”
Kas kiitleb kirves selle ees,
kes temaga raiub,
või suurustab saag saagija ees?
Nagu viibutaks vits oma ülestõstjat,
või nagu kergitaks kepp seda,
kes ei ole puu.
Sellepärast läkitab Jumal, vägede Issand,
tema priskete sekka kõhetustõve,
ja tema toreduse all lahvatab tuli.
Iisraeli valgus muutub tuleks
ja tema Püha leegiks,
mis ühel päeval põletab ja neelab
ta ohakad ja kibuvitsad.
Ja ta lõpetab tema metsa
ja viljapuuaia toreduse
koos ihu ja hingega.
See on otsekui põdeja kidunemine.
Vähe jääb siis üle ta metsapuudest:
poisike võib need kirja panna.
Rahustavad sõnad Iisraeli jäägileJa sel päeval sünnib,
et Iisraeli jääk ja Jaakobi soo pääsenu
ei toetu enam oma peksjale,
vaid toetub ustavalt Issandale,
Iisraeli Pühale.
Jääk pöördub, Jaakobi jääk,
vägeva Jumala poole.
Sest kuigi su rahvast, Iisrael,
oleks otsekui mereliiva,
pöördub sellest ainult jääk.
Hävitus on otsustatud,
õiglus ujutab üle.
Sest hävituse ja otsuse
teeb Jumal, vägede Issand,
teoks kogu maal.
Seepärast ütleb Jumal, vägede Issand, nõnda: Mu rahvas, kes sa elad Siionis, ära karda Assurit, kui ta peksab vitsaga ja Egiptuse kombel tõstab su kohale oma kepi!
Sest veel pisut-pisut, siis on mu sajatusel lõpp ja mu viha pöördub neid hävitama.
Siis keerutab vägede Issand ta kohal piitsa otsekui Midjani löömisel Oorebi kaljul, ja oma kepi, mis kord oli mere kohal, tõstab ta üles nagu tol korral Egiptuses.
Ja sel päeval sünnib,
et tema koorem võetakse su õlgadelt
ja tema ike su kaela pealt.
Ta tuleb üles Samaariast,
Assuri karistusretkTungib Ajjatisse, läbib Migroni,
Mikmassi ta jätab oma varustuse.
Nad läbivad kuru: „Gebas on meie öömaja!”
Raama väriseb, Sauli Gibea põgeneb.
Hüüa kilavalt, Gallimi tütar!
Kuulata, Laisa! Vasta, Anatot!
Madmena põgeneb,
Geebimi elanikud poevad peitu.
Juba täna peatub ta Noobis,
viibutab kätt Siioni tütre mäe,
Jeruusalemma künka poole.
Vaata, Jumal, vägede Issand,
laasib oksad vägeval jõul.
Kõrgeks kasvanud raiutakse maha:
kõrged peavad saama madalaks!
Metsarägastik laastatakse raudkirvega
ja Liibanon langeb vägeva läbi.
kes annavad nurjatuid seadusi,
ja kirjutajaile,
kes kirjutavad vääri otsuseid,
et väänata abitute õigust
ja kiskuda kohus mu rahva viletsailt,
et lesknaised saaksid neile saagiks
ja et nad võiksid vaeslapsi paljaks riisuda!
Aga mida te teete katsumispäeval
ja tormis, mis tuleb kaugelt?
Kelle juurde te põgenete abi saama?
Ja kuhu jätate oma varanduse?
Ei ole muud kui põlvitada vangide seltsi
või langeda tapetute sekka.
Selle kõige juures ei ole ta viha veel ära pöördunud
ja ta käsi on alles välja sirutatud.
Assur nuhtleb ja saab nuheldaHäda Assurile, kes on mu viha vits
ja kelle käes on mu sajatuse kepp!
Tema ma läkitan jumalavallatu rahva vastu
ja teda ma käsin oma vihaaluse rahva pärast
võtta noosi ja riisuda saaki
ja tallata teda nagu tänavapori.
Aga tema ei kavatse nõnda
ja nõnda ei mõtle ta süda,
vaid temal on südames
hävitada ja hukata rahvaid,
ja mitte väheseid,
sest ta ütleb: „Kas pole mu pealikud kõik kuningad?
Eks Kalnol käinud käsi nagu Karkemisel,
eks Hamatil nagu Arpadil,
eks Samaarial nagu Damaskusel?
Kuna mu käsi ulatus
ebajumalate kuningriikideni,
kus nikerdatud kujusid oli rohkem
kui Jeruusalemmal ja Samaarial,
eks ma või siis talitada
ka Jeruusalemma ja selle kujudega
nõnda, nagu ma talitasin
Samaaria ja selle ebajumalatega?”
Aga kui Issand on lõpetanud kõik oma töö Siioni mäel ja Jeruusalemmas, siis ta nuhtleb Assuri kuningat ta südame ülbuse vilja ja ta suureliste silmade kõrkuse pärast.
Sest too ütleb:
„Ma tegin seda oma käe rammuga
ja oma tarkusest, sest ma olen taibukas.
Ma nihutasin rahvaste piire,
riisusin, mis kuulus neile.
Oma vägevuses tõukasin ma valitsejaid troonilt.
Mu käsi leidis rahvaste vara
otsekui linnupesa;
ja nagu korjatakse mahajäetud mune,
nõnda ma korjasin ära kõik maad,
ja ei olnud kedagi,
kes oleks lehvitanud tiibu
või teinud noka lahti ja piiksatanud.”
Kas kiitleb kirves selle ees,
kes temaga raiub,
või suurustab saag saagija ees?
Nagu viibutaks vits oma ülestõstjat,
või nagu kergitaks kepp seda,
kes ei ole puu.
Sellepärast läkitab Jumal, vägede Issand,
tema priskete sekka kõhetustõve,
ja tema toreduse all lahvatab tuli.
Iisraeli valgus muutub tuleks
ja tema Püha leegiks,
mis ühel päeval põletab ja neelab
ta ohakad ja kibuvitsad.
Ja ta lõpetab tema metsa
ja viljapuuaia toreduse
koos ihu ja hingega.
See on otsekui põdeja kidunemine.
Vähe jääb siis üle ta metsapuudest:
poisike võib need kirja panna.
Rahustavad sõnad Iisraeli jäägileJa sel päeval sünnib,
et Iisraeli jääk ja Jaakobi soo pääsenu
ei toetu enam oma peksjale,
vaid toetub ustavalt Issandale,
Iisraeli Pühale.
Jääk pöördub, Jaakobi jääk,
vägeva Jumala poole.
Sest kuigi su rahvast, Iisrael,
oleks otsekui mereliiva,
pöördub sellest ainult jääk.
Hävitus on otsustatud,
õiglus ujutab üle.
Sest hävituse ja otsuse
teeb Jumal, vägede Issand,
teoks kogu maal.
Seepärast ütleb Jumal, vägede Issand, nõnda: Mu rahvas, kes sa elad Siionis, ära karda Assurit, kui ta peksab vitsaga ja Egiptuse kombel tõstab su kohale oma kepi!
Sest veel pisut-pisut, siis on mu sajatusel lõpp ja mu viha pöördub neid hävitama.
Siis keerutab vägede Issand ta kohal piitsa otsekui Midjani löömisel Oorebi kaljul, ja oma kepi, mis kord oli mere kohal, tõstab ta üles nagu tol korral Egiptuses.
Ja sel päeval sünnib,
et tema koorem võetakse su õlgadelt
ja tema ike su kaela pealt.
Ta tuleb üles Samaariast,
Assuri karistusretkTungib Ajjatisse, läbib Migroni,
Mikmassi ta jätab oma varustuse.
Nad läbivad kuru: „Gebas on meie öömaja!”
Raama väriseb, Sauli Gibea põgeneb.
Hüüa kilavalt, Gallimi tütar!
Kuulata, Laisa! Vasta, Anatot!
Madmena põgeneb,
Geebimi elanikud poevad peitu.
Juba täna peatub ta Noobis,
viibutab kätt Siioni tütre mäe,
Jeruusalemma künka poole.
Vaata, Jumal, vägede Issand,
laasib oksad vägeval jõul.
Kõrgeks kasvanud raiutakse maha:
kõrged peavad saama madalaks!
Metsarägastik laastatakse raudkirvega
ja Liibanon langeb vägeva läbi.