1
Kes annaks mulle kõrbes
teekäijate öömaja?
Siis ma jätaksin oma rahva
ja läheksin ära nende juurest,
sest nad kõik on abielurikkujate
ja äraandjate jõuk.
2 Nad pingutavad oma keelt nagu valede ambu,
ei, mitte tõe pärast pole nad võimsad.
Nad lähevad kurjusest kurjusse,
aga mind nad ei tunne,
ütleb Issand.
3 Igaüks hoidugu oma ligimese eest
ja ärgu lootku ühelegi oma vendadest!
Sest iga vend kavaldab üle venda
ja iga ligimene kannab teise peale keelt.
4 Igaüks petab oma ligimest
ja tõtt ei räägita;
nad on harjutanud oma keele
valetama, patustama,
nad on võimetud pöörduma.
5 Surve surve peale,
pettus pettuse peale,
nad tõrguvad mind tundmast,
ütleb Issand.
6 Seepärast ütleb vägede Issand nõnda:
Vaata, ma sulatan ja proovin neid,
sest mida muud saaksin ma teha
oma rahva, mu tütre heaks?
7 Tappev nool on nende keel,
mis räägib valet:
suuga räägitakse oma ligimesele rahust,
südames aga varitsetakse teda.
8 Kas ma selle kõige pärast
ei peaks neid karistama?
ütleb Issand.
Või ei peaks mu hing
kätte tasuma rahvale
nagu too?
9 Mägede pärast tõstan ma nuttu ja kaebust,
ka kõrbe karjamaade pärast nutulaulu;
sest need on nõnda hävinud,
et ükski seal ei käi
ja karja häält pole kuulda.
Niihästi taeva linnud kui loomad
on põgenenud ja ära läinud.
10 Ma teen Jeruusalemma kivivaremeks,
šaakalite asupaigaks;
ja Juuda linnad ma teen lagedaks,
et ükski ei saa seal elada.
11 Kes on tark mees ja mõistab seda ning kuulutab, mida
Issanda suu on temale rääkinud: miks maa hukkub ja hävib kõrbe
sarnaseks, kus ükski ei käi?
12 Ja Issand ütles: Sellepärast et nad hülgasid mu
Seaduse, mille ma neile andsin, ega kuulanud mu häält ega
käinud selle järgi,
13 vaid käisid oma südame paadumuses ja järgnesid baalidele,
nagu nende vanemad olid neid õpetanud,
14 seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal nõnda:
Vaata, ma söödan neid, seda rahvast, koirohuga ja joodan neid
mürgiveega.
15 Ja ma pillutan nad rahvaste sekka, keda nemad ega nende
vanemad ei ole tundnud, ja ma läkitan neile järele mõõga, kuni
ma olen nad hävitanud.
16 Nõnda ütleb vägede Issand:
Saage aru ja kutsuge nutunaisi,
et nad tuleksid;
läkitage sõna tarkadele naistele,
et nad tuleksid,
17 ruttaksid ja alustaksid meie kohta kaebelugu,
et meie silmist voolaks pisaraid
ja meie laugudelt tilguks vett.
18 Sest Siionist kostab kaebehääl:
„Kuidas küll oleme hävitatud!
Me oleme jäänud suurde häbisse,
et pidime lahkuma maalt,
et meie kodud lõhuti.”
19 Kuulge siis, naised, Issanda sõna,
ja teie kõrv võtku vastu kõne tema suust;
õpetage oma tütreile kaebelugu
ja üksteisele nutulaulu!
20 Sest surm on tulnud sisse meie akendest,
on tulnud meie paleedesse,
ta niidab tänavailt lapsi,
turgudelt noorukeid.
21 Räägi: Nõnda ütleb Issand:
Inimeste laibad langevad väljale
nagu sõnnik, nagu loog niitja järel,
mida keegi ei korista.
Ärgu kiidelgu tark oma tarkusest,
ärgu kiidelgu vägev oma vägevusest,
ärgu kiidelgu rikas oma rikkusest,
23 vaid kes kiitleb, kiidelgu sellest,
et ta on arukas ja tunneb mind,
et mina olen Issand, kes teeb head,
õigust ja õiglust maal.
Sest seesugused asjad on mu meele järgi,
ütleb Issand.
24 Vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, mil ma nuhtlen kõiki
ümberlõigatuid, kellel siiski on eesnahk:
25 Egiptust, Juudat, Edomit, ammonlasi, Moabit ja kõiki neid
pöetudoimulisi, kes elavad kõrbes; sest kõik paganad on ümber
lõikamata ja kogu Iisraeli sugu on ümberlõikamata südamega.