8
Nõnda ütleb Issand:
Eks langenu taha üles tõusta?
Eks eksinu taha pöörduda tagasi?
5 Mispärast jääb see rahvas,
Jeruusalemm, igavesti eksinuks?
Nad hoiavad pettusest kinni,
nad tõrguvad pöördumast.
6 Ma olen tähele pannud ja kuulnud:
nad ei räägi õigust.
Keegi neist ei kahetse oma kurjust,
et ta mõtleks: „Mis ma olen teinud!”
Igaüks jookseb kiiresti oma teed
nagu kihutav hobune lahingus.
7 Isegi toonekurg taeva all
teab oma seatud aega,
turteltuvi, pääsuke ja rästas
peavad kinni oma tulemisajast,
aga minu rahvas ei tunne
Issanda Seadust.
8 Kuidas te võite öelda:
„Me oleme targad
ja meil on Issanda Seadus”?
Tõesti, vaata, kirjatundjate valesulg
on teinud selle valeks.
9 Targad jäävad häbisse,
nad ehmuvad ja nad tabatakse.
Vaata, nad on põlanud Issanda sõna -
mis tarkust võib neil olla?
10 Sellepärast ma annan
nende naised teistele,
nende põllud vallutajaile.
Sest kõik,
niihästi väikesed kui suured,
ahnitsevad kasu;
kõik,
niihästi prohvetid kui preestrid,
petavad.
11 Ja mu rahva, mu tütre vigastust
ravivad nad pinnapealselt,
öeldes: „Rahu, rahu!”,
kuigi rahu ei ole.
12 Kas nad häbenevad,
et nad on teinud jäledust?
Ei, nad ei häbene sugugi
ega tunne piinlikkust.
Seepärast nad langevad
langejate hulgas,
oma karistusajal nad komistavad,
ütleb Issand.
13 Ma nopin nad ära sootuks,
ütleb Issand.
Ei jää viinamarju viinapuule
ega viigimarju viigipuule
ja lehed närtsivad.
Ja mis ma neile olen andnud,
läheb neist mööda.
14 „Miks me siin istume?
Kogunegem ja mingem kindlustatud linnadesse
ning vaikigem seal,
sest Issand, meie Jumal,
teeb meid vaikseks
ja joodab mürgiveega,
sest me oleme pattu teinud
Issanda vastu.”
15 Oodatakse rahu, aga head ei ole,
paranemisaega, aga vaata, on kohkumus.
16 Daanist kuuldakse tema hobuste nooskamist,
tema täkkude hirnumisest väriseb kogu maa.
Nad tulevad ja söövad maa koos kõigega,
linna ja selle elanikud.
17 Sest vaata, ma läkitan teie sekka madusid,
mürkmadusid, kellesse ei mõju lausumine,
ja need salvavad teid, ütleb Issand.
mu süda on haige!
19 Vaata, mu tütre, mu rahva appihüüd
kaugelt maalt:
„Kas Issand ei ole Siionis
või ei ole seal selle kuningas?”
Miks nad mind on ärritanud
oma nikerdatud kujudega,
võõraste ebajumalatega?
20 „Lõikus on lõppenud,
suvi on möödas,
aga meid ei ole päästetud!”
21 Oma rahva, mu tütre vigastuse pärast
olen ma murdunud;
ma olen kurb,
mind on haaranud hirm.
22 Kas Gileadis ei ole palsamit
või ei ole seal ravijat?
Miks ei ole mu tütar, mu rahvas,
siis terveks saanud?
23 Kes annaks, et mu peas oleks vett
ja mu silmad oleksid pisarate allikad?
Siis ma nutaksin päevad ja ööd
oma tütre, oma rahva mahalöödute pärast.
Issandast taganenud Juuda karistus
1 Sel ajal, ütleb Issand, võetakse Juuda kuningate luud ja
tema vürstide luud, preestrite luud ja prohvetite luud ja
Jeruusalemma elanike luud nende haudadest välja
2 ja laotatakse päikese ja kuu ja kogu taevaväe ette, mida
nad armastasid ja mida nad teenisid, mille järel nad käisid ja
mille poole nad pöördusid ja mida nad kummardasid; neid ei
korjata enam kokku ega maeta, need jäävad maa peale sõnnikuks.
3 Ja surm on elust eelistatum kogu sellele jäägile, kes
sellest halvast suguvõsast järele jääb kõigis paigus, kuhu ma
pillutan nende jäägi, ütleb vägede Issand.
Süütegu ja karistus
4 Ja ütle neile:Nõnda ütleb Issand:
Eks langenu taha üles tõusta?
Eks eksinu taha pöörduda tagasi?
5 Mispärast jääb see rahvas,
Jeruusalemm, igavesti eksinuks?
Nad hoiavad pettusest kinni,
nad tõrguvad pöördumast.
6 Ma olen tähele pannud ja kuulnud:
nad ei räägi õigust.
Keegi neist ei kahetse oma kurjust,
et ta mõtleks: „Mis ma olen teinud!”
Igaüks jookseb kiiresti oma teed
nagu kihutav hobune lahingus.
7 Isegi toonekurg taeva all
teab oma seatud aega,
turteltuvi, pääsuke ja rästas
peavad kinni oma tulemisajast,
aga minu rahvas ei tunne
Issanda Seadust.
8 Kuidas te võite öelda:
„Me oleme targad
ja meil on Issanda Seadus”?
Tõesti, vaata, kirjatundjate valesulg
on teinud selle valeks.
9 Targad jäävad häbisse,
nad ehmuvad ja nad tabatakse.
Vaata, nad on põlanud Issanda sõna -
mis tarkust võib neil olla?
10 Sellepärast ma annan
nende naised teistele,
nende põllud vallutajaile.
Sest kõik,
niihästi väikesed kui suured,
ahnitsevad kasu;
kõik,
niihästi prohvetid kui preestrid,
petavad.
11 Ja mu rahva, mu tütre vigastust
ravivad nad pinnapealselt,
öeldes: „Rahu, rahu!”,
kuigi rahu ei ole.
12 Kas nad häbenevad,
et nad on teinud jäledust?
Ei, nad ei häbene sugugi
ega tunne piinlikkust.
Seepärast nad langevad
langejate hulgas,
oma karistusajal nad komistavad,
ütleb Issand.
13 Ma nopin nad ära sootuks,
ütleb Issand.
Ei jää viinamarju viinapuule
ega viigimarju viigipuule
ja lehed närtsivad.
Ja mis ma neile olen andnud,
läheb neist mööda.
14 „Miks me siin istume?
Kogunegem ja mingem kindlustatud linnadesse
ning vaikigem seal,
sest Issand, meie Jumal,
teeb meid vaikseks
ja joodab mürgiveega,
sest me oleme pattu teinud
Issanda vastu.”
15 Oodatakse rahu, aga head ei ole,
paranemisaega, aga vaata, on kohkumus.
16 Daanist kuuldakse tema hobuste nooskamist,
tema täkkude hirnumisest väriseb kogu maa.
Nad tulevad ja söövad maa koos kõigega,
linna ja selle elanikud.
17 Sest vaata, ma läkitan teie sekka madusid,
mürkmadusid, kellesse ei mõju lausumine,
ja need salvavad teid, ütleb Issand.
Prohveti nutulaul
18 Mu mure murrab mind,mu süda on haige!
19 Vaata, mu tütre, mu rahva appihüüd
kaugelt maalt:
„Kas Issand ei ole Siionis
või ei ole seal selle kuningas?”
Miks nad mind on ärritanud
oma nikerdatud kujudega,
võõraste ebajumalatega?
20 „Lõikus on lõppenud,
suvi on möödas,
aga meid ei ole päästetud!”
21 Oma rahva, mu tütre vigastuse pärast
olen ma murdunud;
ma olen kurb,
mind on haaranud hirm.
22 Kas Gileadis ei ole palsamit
või ei ole seal ravijat?
Miks ei ole mu tütar, mu rahvas,
siis terveks saanud?
23 Kes annaks, et mu peas oleks vett
ja mu silmad oleksid pisarate allikad?
Siis ma nutaksin päevad ja ööd
oma tütre, oma rahva mahalöödute pärast.