44Jeremija manitsus juutidele EgiptusesSõna, mis Jeremijale tuli kõigi juutide kohta, kes elasid
Egiptusemaal, kes elasid Migdolis, Tahpanheesis, Noofis ja
Patrosemaal; ta ütles:
„Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Te olete näinud
kõike seda õnnetust, mille ma lasksin tulla Jeruusalemmale ja
kõigile Juuda linnadele; ja vaata, need on tänapäevani varemeis
ja ükski ei ela neis
nende pahategude pärast, mis nad tegid minu pahandamiseks,
minnes suitsutama ja teenima teisi jumalaid, keda nad ei
tundnud, ei nemad, ei teie ega teie vanemad.
Ma läkitasin küll teie juurde kõik oma sulased prohvetid,
läkitasin lakkamatult, öeldes: Ärge ometi tehke seda jõledust,
mida ma vihkan!
Aga nemad ei kuulanud ega pööranud kõrva, et nad oleksid
pöördunud oma kurjusest ega oleks suitsutanud teistele
jumalatele.
Seepärast valati välja mu raev ja viha ja see põles Juuda
linnades ja Jeruusalemma tänavail ja need muutusid neiks
õudseiks varemeiks, nagu need tänapäeval on.
Ja nüüd ütleb Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal, nõnda:
Miks valmistate iseendile selle suure õnnetuse, hävitades oma
mehed ja naised, lapsed ja imikud Juudast, ilma endile jääkigi
järele jätmata,
pahandades mind oma kätetööga, suitsutades teistele
jumalatele Egiptusemaal, kuhu te olete tulnud võõraina elama,
hävitades endid sellega ning saades sajatuseks ja teotuseks
kõigi maa rahvaste seas?
Kas te olete unustanud oma vanemate pahateod, Juuda kuningate
pahateod, omaenese pahateod ja oma naiste pahateod, mis nad
tegid Juudamaal ja Jeruusalemma tänavail?
Nad ei ole murdunud tänapäevani ja nad ei karda ega käi
minu Seaduse ja mu määruste järgi, mis ma olen andnud
teile ja teie vanemaile.
Seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, nõnda:
Vaata, ma pööran oma palge teie vastu õnnetuseks ja kogu Juuda
hävitamiseks.
Ja ma võtan Juuda jäägi, kes pöörasid oma näod
Egiptusemaa poole, et seal võõraina elada, ja nad kõik hukkuvad;
Egiptusemaal nad langevad mõõga ja nälja läbi; nad hukkuvad
pisemast suuremani, nad surevad mõõga ja nälja läbi ning saavad
sajatuseks, hirmutuseks, needuseks ja teotuseks.
Ja ma karistan neid, kes elavad Egiptusemaal, nõnda nagu
ma karistasin Jeruusalemma mõõga, nälja ja katkuga.
Ja Juuda jäägist, kes tulid Egiptusemaale võõraina
elama, ei jää järele põgenikke ega pääsenuid, et pöörduda tagasi
Juudamaale, kuhu nende hing igatseb minna jälle elama; sest nad
ei pöördu tagasi, peale mõne päästetu.”
Aga kõik mehed, kes teadsid, et nende naised olid
suitsutanud teistele jumalatele, ja kõik naised, kes seal seisid
suure koguna, ja kõik rahvas, kes elas Egiptusemaal Patroses,
kostsid Jeremijale, öeldes:
„Sõna, mis sa meile oled rääkinud Issanda nimel, ei
võta me sinult kuulda,
vaid me teeme teoks iga sõna, mis on tulnud meie eneste suust,
suitsutame Taevakuningannale ja valame temale
joogiohvreid, nõnda nagu me oleme teinud, meie ja meie vanemad,
meie kuningad ja meie vürstid Juuda linnades ja Jeruusalemma
tänavail; siis oli meil leiba külluses ja hea põli, ja me ei
näinud õnnetust.
Aga sellest peale, kui me lakkasime suitsutamast
Taevakuningannale ja valamast temale joogiohvreid, on meil olnud
puudus kõigest ja me oleme hukkunud mõõga ja nälja läbi.
Ja kui me suitsutame Taevakuningannale ja valame temale
joogiohvreid, kas me siis vastu oma meeste tahtmist valmistame temale
ohvrileibu, tema kuju taolisi, ja valame temale joogiohvreid?”
Siis Jeremija kostis kogu rahvale, meestele ja naistele,
kogu rahvale, kes temale nõnda oli vastanud, ja ütles:
„Eks see olnud suits, mida te suitsutasite Juuda linnades
ja Jeruusalemma tänavail, teie ja teie vanemad, teie kuningad ja
teie vürstid ja maa rahvas, mida Issand meenutas ja võttis oma
südamesse,
nõnda et Issand enam ei talunud teie kurje tegusid,
jäledusi, mis te tegite, ja nõnda sai teie maa varemeiks,
hirmutuseks ja needuseks, elanikest tühjaks, nõnda nagu see
tänapäeval on.
Sellepärast et te suitsutasite ja tegite pattu Issanda
vastu ja et te ei kuulanud Issanda häält ega käinud tema
Seaduse ja määruste ning tunnistuste järgi, sellepärast on
teid tabanud see õnnetus, nõnda nagu see tänapäeval on.”
Ja Jeremija ütles kogu rahvale ja kõigile naistele:
„Kuulge Issanda sõna, kõik juudid, kes olete Egiptusemaal!
Nõnda räägib vägede Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: Teie
ja teie naised olete rääkinud oma suuga, olete viinud täide oma
kätega ja olete öelnud: Me teeme teoks oma tõotused, millega me
oleme tõotanud suitsutada Taevakuningannale ja valada temale
joogiohvreid. Pidage siis kindlasti oma tõotusi ja tehke
oma tõotused teoks!
Seepärast kuulge Issanda sõna, kõik juudid, kes te elate
Egiptusemaal: Vaata, ma olen vandunud oma suure nime juures,
ütleb Issand, et minu nime ei nimetata enam kogu Egiptusemaal
mitte ühegi Juuda mehe suus, kes võiks öelda: Nii tõesti kui
Issand Jumal elab!
Vaata, ma olen nende pärast valvel õnnetuseks, aga mitte
õnneks; ja kõik Egiptusemaal olevad Juuda mehed hukkuvad mõõga
ja nälja läbi, kuni neile on tulnud lõpp.
Aga mõõga eest pääsenud pöörduvad Egiptusemaalt tagasi
Juudamaale väikesearvuliselt; siis kogu Juuda jääk, kes on
tulnud Egiptusemaale võõraina elama, saab teada, kelle sõna on
tõeks läinud - minu või nende.
Ja see olgu teile tähiseks, ütleb Issand, kui ma teid
nuhtlen siin paigas selleks, et te teaksite, et mu sõnad teie
kohta lähevad tõesti täide teile õnnetuseks:
Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma annan Egiptuse kuninga,
vaarao Hofra, tema vaenlaste kätte, nende kätte, kes püüavad
tema elu, nõnda nagu ma andsin Juuda kuninga Sidkija Paabeli
kuninga Nebukadnetsari kätte, kes oli tema vaenlane ja ähvardas
tema elu.”
Egiptusemaal, kes elasid Migdolis, Tahpanheesis, Noofis ja
Patrosemaal; ta ütles:
„Nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Te olete näinud
kõike seda õnnetust, mille ma lasksin tulla Jeruusalemmale ja
kõigile Juuda linnadele; ja vaata, need on tänapäevani varemeis
ja ükski ei ela neis
nende pahategude pärast, mis nad tegid minu pahandamiseks,
minnes suitsutama ja teenima teisi jumalaid, keda nad ei
tundnud, ei nemad, ei teie ega teie vanemad.
Ma läkitasin küll teie juurde kõik oma sulased prohvetid,
läkitasin lakkamatult, öeldes: Ärge ometi tehke seda jõledust,
mida ma vihkan!
Aga nemad ei kuulanud ega pööranud kõrva, et nad oleksid
pöördunud oma kurjusest ega oleks suitsutanud teistele
jumalatele.
Seepärast valati välja mu raev ja viha ja see põles Juuda
linnades ja Jeruusalemma tänavail ja need muutusid neiks
õudseiks varemeiks, nagu need tänapäeval on.
Ja nüüd ütleb Issand, vägede Jumal, Iisraeli Jumal, nõnda:
Miks valmistate iseendile selle suure õnnetuse, hävitades oma
mehed ja naised, lapsed ja imikud Juudast, ilma endile jääkigi
järele jätmata,
pahandades mind oma kätetööga, suitsutades teistele
jumalatele Egiptusemaal, kuhu te olete tulnud võõraina elama,
hävitades endid sellega ning saades sajatuseks ja teotuseks
kõigi maa rahvaste seas?
Kas te olete unustanud oma vanemate pahateod, Juuda kuningate
pahateod, omaenese pahateod ja oma naiste pahateod, mis nad
tegid Juudamaal ja Jeruusalemma tänavail?
Nad ei ole murdunud tänapäevani ja nad ei karda ega käi
minu Seaduse ja mu määruste järgi, mis ma olen andnud
teile ja teie vanemaile.
Seepärast ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal, nõnda:
Vaata, ma pööran oma palge teie vastu õnnetuseks ja kogu Juuda
hävitamiseks.
Ja ma võtan Juuda jäägi, kes pöörasid oma näod
Egiptusemaa poole, et seal võõraina elada, ja nad kõik hukkuvad;
Egiptusemaal nad langevad mõõga ja nälja läbi; nad hukkuvad
pisemast suuremani, nad surevad mõõga ja nälja läbi ning saavad
sajatuseks, hirmutuseks, needuseks ja teotuseks.
Ja ma karistan neid, kes elavad Egiptusemaal, nõnda nagu
ma karistasin Jeruusalemma mõõga, nälja ja katkuga.
Ja Juuda jäägist, kes tulid Egiptusemaale võõraina
elama, ei jää järele põgenikke ega pääsenuid, et pöörduda tagasi
Juudamaale, kuhu nende hing igatseb minna jälle elama; sest nad
ei pöördu tagasi, peale mõne päästetu.”
Aga kõik mehed, kes teadsid, et nende naised olid
suitsutanud teistele jumalatele, ja kõik naised, kes seal seisid
suure koguna, ja kõik rahvas, kes elas Egiptusemaal Patroses,
kostsid Jeremijale, öeldes:
„Sõna, mis sa meile oled rääkinud Issanda nimel, ei
võta me sinult kuulda,
vaid me teeme teoks iga sõna, mis on tulnud meie eneste suust,
suitsutame Taevakuningannale ja valame temale
joogiohvreid, nõnda nagu me oleme teinud, meie ja meie vanemad,
meie kuningad ja meie vürstid Juuda linnades ja Jeruusalemma
tänavail; siis oli meil leiba külluses ja hea põli, ja me ei
näinud õnnetust.
Aga sellest peale, kui me lakkasime suitsutamast
Taevakuningannale ja valamast temale joogiohvreid, on meil olnud
puudus kõigest ja me oleme hukkunud mõõga ja nälja läbi.
Ja kui me suitsutame Taevakuningannale ja valame temale
joogiohvreid, kas me siis vastu oma meeste tahtmist valmistame temale
ohvrileibu, tema kuju taolisi, ja valame temale joogiohvreid?”
Siis Jeremija kostis kogu rahvale, meestele ja naistele,
kogu rahvale, kes temale nõnda oli vastanud, ja ütles:
„Eks see olnud suits, mida te suitsutasite Juuda linnades
ja Jeruusalemma tänavail, teie ja teie vanemad, teie kuningad ja
teie vürstid ja maa rahvas, mida Issand meenutas ja võttis oma
südamesse,
nõnda et Issand enam ei talunud teie kurje tegusid,
jäledusi, mis te tegite, ja nõnda sai teie maa varemeiks,
hirmutuseks ja needuseks, elanikest tühjaks, nõnda nagu see
tänapäeval on.
Sellepärast et te suitsutasite ja tegite pattu Issanda
vastu ja et te ei kuulanud Issanda häält ega käinud tema
Seaduse ja määruste ning tunnistuste järgi, sellepärast on
teid tabanud see õnnetus, nõnda nagu see tänapäeval on.”
Ja Jeremija ütles kogu rahvale ja kõigile naistele:
„Kuulge Issanda sõna, kõik juudid, kes olete Egiptusemaal!
Nõnda räägib vägede Issand, Iisraeli Jumal, ja ütleb: Teie
ja teie naised olete rääkinud oma suuga, olete viinud täide oma
kätega ja olete öelnud: Me teeme teoks oma tõotused, millega me
oleme tõotanud suitsutada Taevakuningannale ja valada temale
joogiohvreid. Pidage siis kindlasti oma tõotusi ja tehke
oma tõotused teoks!
Seepärast kuulge Issanda sõna, kõik juudid, kes te elate
Egiptusemaal: Vaata, ma olen vandunud oma suure nime juures,
ütleb Issand, et minu nime ei nimetata enam kogu Egiptusemaal
mitte ühegi Juuda mehe suus, kes võiks öelda: Nii tõesti kui
Issand Jumal elab!
Vaata, ma olen nende pärast valvel õnnetuseks, aga mitte
õnneks; ja kõik Egiptusemaal olevad Juuda mehed hukkuvad mõõga
ja nälja läbi, kuni neile on tulnud lõpp.
Aga mõõga eest pääsenud pöörduvad Egiptusemaalt tagasi
Juudamaale väikesearvuliselt; siis kogu Juuda jääk, kes on
tulnud Egiptusemaale võõraina elama, saab teada, kelle sõna on
tõeks läinud - minu või nende.
Ja see olgu teile tähiseks, ütleb Issand, kui ma teid
nuhtlen siin paigas selleks, et te teaksite, et mu sõnad teie
kohta lähevad tõesti täide teile õnnetuseks:
Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma annan Egiptuse kuninga,
vaarao Hofra, tema vaenlaste kätte, nende kätte, kes püüavad
tema elu, nõnda nagu ma andsin Juuda kuninga Sidkija Paabeli
kuninga Nebukadnetsari kätte, kes oli tema vaenlane ja ähvardas
tema elu.”