1 Aga Sefatja, Mattani poeg, ja Gedalja, Pashuri poeg, ja
Juukal, Selemja poeg, ja Pashur, Malkija poeg, kuulsid neid
sõnu, mis Jeremija rääkis kogu rahvale, öeldes:
2 „Nõnda ütleb Issand: Kes jääb siia linna, see sureb mõõga
läbi, nälja ja katku kätte; aga kes läheb välja kaldealaste
juurde, see jääb elama, temale jääb alles ta hing ja ta võib
elada.
3 Nõnda ütleb Issand: See linn antakse kindlasti Paabeli
kuninga sõjaväe kätte ja ta vallutab selle.”
4 Siis ütlesid vürstid kuningale: „Surmatagu ometi see mees,
sest ta teeb lõdvaks nende sõjameeste käed, kes siia linna on
alles jäänud, ja kogu rahva käed, rääkides neile seesuguseid
sõnu; sest see mees ei otsi sellele rahvale rahu, küll aga
õnnetust!”
5 Ja kuningas Sidkija vastas: „Vaata, ta on teie käes,
kuningas ei saa ju teha midagi teie vastu!”
6 Siis nad võtsid Jeremija ja viskasid ta kuningapoja Malkija
kaevu, mis oli vahtkonnaõues; nad lasksid Jeremija köitega alla,
aga kaevus ei olnud vett, vaid oli muda, ja Jeremija vajus
mudasse.
7 Kui etiooplane Ebed-Melek, hoovkondlane, kes viibis
kuningakojas, kuulis, et nad olid Jeremija pannud kaevu -
kuningas istus parajasti Benjamini väravas -,
8 siis Ebed-Melek läks kuningakojast ja rääkis kuningaga,
öeldes:
9 „Mu isand kuningas! Need mehed on talitanud kurjasti
kõiges, mis nad on teinud prohvet Jeremijale, et nad viskasid ta
kaevu. Seal sureb ta nälga, sest linnas ei ole enam leiba.”
10 Siis kuningas andis etiooplasele Ebed-Melekile käsu,
öeldes: „Võta siit kolmkümmend meest enesele appi ja tõmba
prohvet Jeremija kaevust üles, enne kui ta sureb!”
11 Ja Ebed-Melek võttis mehed enesele appi ning läks
kuningakotta, varakambri all olevasse ruumi, võttis sealt
räbalaid ja kaltse ja laskis need köitega kaevu Jeremijale.
12 Ja etiooplane Ebed-Melek ütles Jeremijale: „Pane nüüd need
räbalad ja kaltsud enesele kaenlaaluseisse köite alla!” Ja
Jeremija tegi nõnda.
13 Siis nad tõmbasid Jeremija köitega üles ja võtsid ta
kaevust välja; ja Jeremija jäi vahtkonnaõue.
14 Ja kuningas Sidkija läkitas sõna ning laskis tuua prohvet
Jeremija enese juurde, Issanda koja kolmanda sissekäigu juurde;
ja kuningas ütles Jeremijale: „Ma tahan sinult küsida ühte asja,
ära salga mulle midagi!”
15 Aga Jeremija vastas Sidkijale: „Kui ma sulle midagi
avaldan, kas sa siis tõesti mind ei tapa? Aga kuigi ma sulle
nõu annaksin, sa ei kuulaks mind!”
16 Siis kuningas Sidkija vandus Jeremijale salaja ja ütles:
„Nii tõesti kui elab Issand, kes meile hinge on loonud, mina ei
tapa sind ega anna sind nende meeste kätte, kes püüavad su
hinge.”
17 Siis Jeremija ütles Sidkijale: „Nõnda ütleb Issand, vägede
Jumal, Iisraeli Jumal: Kui sa lähed vabatahtlikult välja Paabeli
kuninga vürstide juurde, siis su hing jääb elama ja seda linna
ei põletata tulega ning sina ja su sugu jääte elama.
18 Aga kui sa ei lähe välja Paabeli kuninga vürstide juurde,
siis antakse see linn kaldealaste kätte ja nad põletavad selle
tulega ja sina ei pääse nende käest.”
19 Siis kuningas Sidkija ütles Jeremijale: „Mina kardan neid
juute, kes on põgenenud kaldealaste juurde; vahest antakse mind
nende kätte ja nad teevad minuga halba nalja.”
20 Aga Jeremija ütles: „Ei anta! Kuule ometi Issanda häält
selles, mis mina sulle räägin, siis su käsi käib hästi ja su
hing jääb elama!
21 Aga kui sa tõrgud välja minemast, siis see on sõna, mille
Issand mulle ilmutas:
22 Vaata, kõik naised, kes on jäänud Juuda kuningakotta,
viiakse välja Paabeli kuninga vürstide juurde ja nad ütlevad:
„Sinu ustavad sõbrad
on sind ahvatlenud
ja on sinust jagu saanud:
su jalad vajusid mudasse,
aga nemad tõmbusid tagasi.”
23 Kõik su naised ja lapsed viiakse kaldealaste juurde ja sa
ei pääse nende käest, vaid Paabeli kuninga käsi tabab sind ja
sinu pärast põletatakse see linn tulega.”
24 Siis Sidkija ütles Jeremijale: „Keegi ärgu saagu teada
neid sõnu, muidu sa sured!
25 Ja kui vürstid kuulevad, et ma sinuga olen rääkinud, ja
nad tulevad su juurde ning ütlevad sulle: Kõnele ometi meile,
mida sa rääkisid kuningale, muidu me surmame sinu, ära meile
salga, ja mida kuningas sulle rääkis,
26 siis ütle neile: Ma lasksin langeda kuninga ette oma
alandliku palve, et ta ei saadaks mind tagasi Joonatani kotta
surema.”
27 Kõik vürstid tulidki Jeremija juurde ja küsisid temalt;
aga ta vastas neile just nende sõnadega, nagu kuningas oli
käskinud. Siis nad läksid vaikides ära ta juurest, ja asi jäi
saladusse.
28 Ja Jeremija jäi vahtkonnaõue kuni päevani, mil Jeruusalemm
vallutati.