1 Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kui Paabeli kuningas
Nebukadnetsar ja kogu ta sõjavägi, kõik maa kuningriigid, mille
üle tema käsi valitses, ja kõik rahvad sõdisid Jeruusalemma ja
kõigi selle linnade vastu; ta ütles:
2 „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mine ja räägi Juuda
kuninga Sidkijaga ja ütle temale: Nõnda ütleb Issand: Vaata, ma
annan selle linna Paabeli kuninga kätte ja tema põletab selle
tulega maha.
3 Ka sina ei pääse tema käest, sest sind võetakse tõesti
kinni ja antakse tema kätte; sina saad Paabeli kuningat näha
silmast silma ja tema räägib sinuga suust suhu ning sa lähed
Paabelisse.
4 Kummatigi kuule Issanda sõna, Sidkija, Juuda kuningas!
Nõnda ütleb Issand sinu kohta: Sa ei sure mõõga läbi!
5 Sa sured rahus! Ja nõnda nagu su isade, endiste kuningate,
kes enne sind on olnud, auks põletati koolnusuitsutusi, nõnda
põletatakse sinugi auks, ja sõnadega „Oh isand!” leinatakse
ka sind! Sest mina ise olen öelnud selle sõna, ütleb Issand.”
6 Ja prohvet Jeremija rääkis Juuda kuningale Sidkijale kõik
need sõnad Jeruusalemmas,
7 kui Paabeli kuninga sõjavägi sõdis Jeruusalemma ja kõigi
järelejäänud Juuda linnade vastu, Laakise ja Aseka vastu, sest
need olid Juuda linnadest, kindlustatud linnadest, järele
jäänud.
8 Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt pärast seda, kui
kuningas Sidkija oli teinud lepingu kogu Jeruusalemmas oleva
rahvaga, et kuulutada neile vabastust:
9 igaüks pidi vabastama oma sulase ja teenija, heebrealase
ja heebrealanna, et keegi ei orjaks juuti, oma venda.
10 Ja kõik vürstid ja kogu rahvas, kes olid astunud
lepingusse, kuulsid, et igaühel tuleb vabastada oma sulane ja
teenija, et neid ei tohi enam orjastada; nad kuulasid sõna ja
vabastasid need.
11 Aga hiljem nad taganesid ja võtsid tagasi sulased ja
teenijad, keda nad olid vabastanud, ja sundisid neid taas
sulaseiks ja teenijaiks.
12 Siis tuli Issandalt Jeremijale Issanda sõna; ta ütles:
13 „Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Mina tegin teie
vanematega lepingu päeval, kui ma tõin nad ära Egiptusemaalt,
orjusekojast, öeldes:
14 Igal seitsmendal aastal vabastagu igaüks oma heebrealasest
vend, kes enese sulle on müünud; kui ta sind on teeninud kuus
aastat, siis lase ta enese juurest vabaks; aga teie vanemad ei
kuulanud mind ega pööranud oma kõrva.
15 Teie olete küll äsja pöördunud ja teinud, mis minu silmis
õige on, kuulutades igaüks oma ligimesele vabastust, ja olete
teinud lepingu mu palge ees kojas, millele on pandud minu nimi.
16 Aga te olete jälle taganenud ja teotanud mu nime: olete
võtnud tagasi igaüks oma sulase ja teenija, keda te olite
vabastanud nende soovi kohaselt, ja olete neid sundinud olema
teile sulaseiks ja teenijaiks.
17 Seepärast ütleb Issand nõnda: Te ei ole kuulanud mind, et
oleksite kuulutanud vabastust igaüks oma vennale ja ligimesele;
vaata, mina kuulutan teile vabastust, ütleb Issand, mõõga, katku
ja nälja läbi ja panen teid hirmutuseks kõigile kuningriikidele
maa peal.
18 Ja mehed, kes rikkusid mu lepingut, kes ei pidanud selle
lepingu sõnu, mille nad tegid minu ees, ma teen vasikaks, kelle
nad raiusid pooleks ja kelle tükkide vahelt nad käisid läbi -
19 Juuda vürstid ja Jeruusalemma vürstid, hoovkondlased ja
preestrid ja kogu maa rahva, kes käisid läbi vasika tükkide
vahelt -,
20 ja ma annan nad nende vaenlaste kätte ja nende kätte, kes
püüavad nende hinge; ja nende surnukehad jäävad taeva
lindude ja maa loomade roaks.
21 Ka Juuda kuninga Sidkija ja tema vürstid annan ma nende
vaenlaste kätte ja nende kätte, kes püüavad nende hinge, ja
Paabeli kuninga sõjaväe kätte, kes teie kallalt on ära läinud.
22 Vaata, ma käsin, ütleb Issand, ja toon nad tagasi selle
linna kallale; nad sõdivad selle vastu, vallutavad selle ja
põletavad tulega maha; ja ma teen Juuda linnad lagedaks, kus ükski ei
ela.”