1 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
2 „Ära võta enesele naist ja ärgu olgu sul siin paigas poegi
ega tütreid!
3 Sest nõnda ütleb Issand poegade ja tütarde kohta, kes
sünnivad siin paigas, ja nende emade kohta, kes neid sünnitavad,
ja nende isade kohta, kes neid sigitavad siin maal:
4 Nad surevad surmahaigustesse, neid ei leinata ja neid ei
maeta, nad jäävad maale sõnnikuks. Nad hukkuvad mõõga ja nälja
läbi ning nende laibad saavad taeva lindude ja maa
loomade roaks.
5 Sest Issand ütleb nõnda: Ära mine leinakotta, ära käi
kurtmas ja ära tunne neile kaasa, sest mina võtan sellelt
rahvalt oma rahu, armu ja halastuse, ütleb Issand.
6 Ja nad surevad, niihästi suured kui väikesed siin maal,
neid ei maeta ega peeta neile leinakaebust, ja ükski ei lõika
enesele märke ega aja pead paljaks nende pärast.
7 Ei murta neile leinaleiba lohutuseks surnu pärast ega
joodeta neid troostikarikast nende isa ja ema pärast.
8 Ära mine peomajja koos nendega istuma, sööma ja jooma!
9 Sest nõnda ütleb vägede Issand, Iisraeli Jumal: Vaata, ma
lõpetan siit paigast teie silme ees ja teie päevil lustihääle ja
rõõmuhääle, peigmehe hääle ja pruudi hääle.
10 Ja kui sa kuulutad sellele rahvale kõiki neid sõnu ja
nemad küsivad sinult: „Mispärast räägib Issand meile kogu
sellest suurest õnnetusest ja mis on meie süü ja patt, mida me
oleme teinud Issanda, oma Jumala vastu?”,
11 siis vasta neile: Sellepärast et teie vanemad jätsid minu
maha, ütleb Issand, ja läksid teiste jumalate järele ja teenisid
ning kummardasid neid, jätsid minu maha ega pidanud minu
Seadust.
12 Teie aga olete teinud halvemini kui teie vanemad, sest
vaata, te käite igaüks oma kurja südame paadumuses mind kuulda
võtmata.
13 Sellepärast ma paiskan teid sellelt maalt maale, mis on
tundmatu teile ja teie vanemaile, ja te teenite seal teisi
jumalaid päevad ja ööd, sest mina ei anna teile armu.
14 Ometi, vaata, päevad tulevad, ütleb Issand, kui enam ei
öelda: „Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi Iisraeli lapsed ära
Egiptusemaalt”,
15 vaid: „Nii tõesti kui elab Issand, kes tõi Iisraeli lapsed
ära põhjamaalt ja kõigist maadest, kuhu ta oli nad pillutanud.”
Sest ma toon nad tagasi nende maale, mille ma olen andnud nende
vanemaile.
16 Vaata, ma läkitan paljude kalameeste järele, ütleb Issand,
et nood püüaksid neid; ja pärast seda ma läkitan paljude küttide
järele, et nood kütiksid neid kõigilt mägedelt ja kõigilt
künkailt ning kaljulõhedest.
17 Sest minu silmad on kõigi nende teede peal, nad ei ole
minu eest varjul ja nende süü ei ole peidetud mu silme eest.
18 Aga esmalt tasun ma kahekordselt nende süü ja patu,
sellepärast et nad on teotanud minu maad oma põlastusväärsete
ebajumalate laipadega ja on täitnud mu pärisosa oma
jäledustega.
19 Issand, mu tugevus ja varjupaik,
mu pelgupaik hädaajal.
Sinu juurde tulevad rahvad
maa äärtest ja ütlevad:
„Meie vanemail oli pärisosaks
ainult vale, tühised ebajumalad,
ja nende hulgas ei olnud ühtegi,
kellest oleks olnud kasu.”
20 Kas saab inimene valmistada
enesele jumalaid?
Need ju ei olegi jumalad!
21 Seepärast, vaata, nad saavad tunda,
seekord ma annan neile tunda
oma kätt ja oma väge,
et nad teaksid,
et minu nimi on Issand.