1 Ja Issand ütles mulle:
Isegi kui Mooses ja Saamuel
seisaksid minu ees,
ei oleks mu hing siiski mitte
selle rahva poolt.
Aja nad minu eest,
et nad läheksid ära.
2 Ja kui nad sinult küsivad:
„Kuhu me peame minema?”,
siis vasta neile:
Issand ütleb nõnda:
Kes surma, see surma,
kes mõõga ette, see mõõga ette,
kes nälja kätte, see nälja kätte,
kes vangi, see vangi.
3 Ja ma panen neile peale nelja liiki nuhtlusi, ütleb Issand:
mõõga tapma, koerad lohistama, taeva linnud ja maa loomad sööma
ja hävitama.
4 Ja ma panen nad hirmutuseks kõigile kuningriikidele maa
peal Juuda kuninga Manasse, Hiskija poja pärast, selle pärast,
mis ta Jeruusalemmas tegi.
5 Sest kes annaks sulle armu, Jeruusalemm,
või kes trööstiks sind?
Või kes küll põikaks kõrvale,
et küsida su käekäigu järele?
6 Sina oled mu hüljanud, ütleb Issand,
ja oled taganenud;
seepärast ma sirutan oma käe su vastu
ja hävitan sinu,
ma olen tüdinud järele andmast.
7 Mina viskan neid visklabidaga
maa väravais;
mina teen lastetuks,
mina hukkan oma rahva,
kui nad ei pöördu oma teedelt.
8 Mul on siis nende lesknaisi
rohkem kui liiva mere ääres;
mina toon noorukite ema kallale
päise päeva ajal rüüstaja,
paiskan äkitselt ta peale
ärevust ja hirmu.
9 See, kes sünnitas seitse,
närbub, vaagub hinge;
tema päike loojub,
kui alles on päev,
ta häbeneb ja jääb häbisse.
Ja mis neist üle jääb,
selle ma annan mõõga kätte,
nende vaenlaste ees,
ütleb Issand.
10 „Häda mulle, ema,
et sa sünnitasid minu,
riiaka ja tülika mehe
kogu maale!
Ei ole ma võlausaldaja ega võlgnik,
ometi sajatavad mind kõik.
11 Issand ütles:
Küll ma vabastan su hea jaoks,
küll ma panen vaenlase anuma sind
õnnetuse ajal ja häda ajal.”
12 „Kas murdub raud,
põhjamaine raud ja vask?
13 Sinu varanduse ja tagavarad
annan ma ilma hinnata saagiks
kõigi su pattude pärast
ja kõigis su paigus.
14 Ma panen sind teenima su vaenlasi
maal, mida sa ei tunne,
sest mu vihatuli on süttinud -
see põleb teie kohal.”
Issand, pea mind meeles
ja kanna hoolt minu eest,
tasu kätte minu eest
mu tagakiusajaile!
Oma suures kannatlikkuses
ära võta mind ära,
mõtle, et ma sinu pärast
kannan teotust!
16 Kui leidus su sõnu,
siis ma neelasin neid
ja su sõna oli mulle
lustiks ja südamerõõmuks,
sest mulle on pandud sinu nimi,
Issand, vägede Jumal.
17 Ei ole ma istunud naerjate killas
ega ole ma ilutsenud;
sinu käe pärast olen ma istunud üksinda,
sest sa oled mu täitnud oma sajatusega.
18 Mispärast on mu valu nii püsiv
ja mu haav ravimatu?
See ei taha paraneda.
Oh häda!
Sa oled mulle nagu kahanev oja,
nagu vesi, mis ei jää püsima.”
19 Selle peale ütleb Issand nõnda:
„Kui sa pöördud, siis ma lasen sind
jälle seista mu palge ees.
Ja kui sa lahutad väärtusliku tühisest,
siis sa oled otsekui minu suu.
Nemad pöörduvad siis sinu poole,
aga sina ei pöördu nende poole.
20 Ja mina teen sind kindlaks vaskmüüriks
selle rahva vastu;
kui nad võitlevad sinu vastu,
siis nad ei võida sind,
sest mina olen sinuga,
et sind aidata ja päästa,
ütleb Issand.
21 Ja ma päästan sind kurjade käest
ning lunastan vägivallavalitsejate pihust.”