1 Issanda sõna, mis Jeremijale tuli ühenduses põuaga:
2 „Juuda leinab,
ta väravad jäävad tühjaks,
leinates lamatakse maas,
Jeruusalemmast tõuseb hädakisa.
3 Nende suurnikud läkitavad
oma alamaid vee järele;
need lähevad kaevude juurde,
aga ei leia vett -
nende astjad tulevad tühjalt tagasi.
Neil on häbi
ja nad tunnevad piinlikkust
ning katavad oma pead.
4 Sest põld on kohkunud,
et maal ei ole vihma,
põllumehed häbenevad
ja katavad oma pead.
5 Koguni poeginud emahirv väljal
jätab maha oma vasika,
sest värsket rohtu ei ole.
6 Ja metseeslid seisavad tühermail
ja ahmivad õhku nagu šaakalid;
nende silmad tuhmuvad,
sest rohtu ei ole.
7 Kui meie süüteod tunnistavad meie vastu,
siis, Issand, toimi meiega oma nime kohaselt!
Sest meie taganemisi on palju,
me oleme pattu teinud sinu vastu.
8 Sina, Iisraeli lootus,
tema päästja hädaajal.
Mispärast sa oled nagu võõras maal
või nagu rändur,
kes lööb telgi üles ainult ööbimiseks?
9 Mispärast sa oled nagu jahmunud mees,
nagu keegi, kes on võimetu päästma?
Ja ometi oled sa meie keskel, Issand!
Meile on pandud sinu nimi,
ära jäta meid maha!
10 Nõnda ütleb Issand selle rahva kohta: Nii on siis neile
meeldinud hulkuda, nad ei ole säästnud oma jalgu; seepärast ei
ole Issandal neist hea meel, ta meenutab nüüd nende süüd ja
nuhtleb nende patte.
11 Ja Issand ütles mulle: Ära palu selle rahva eest tema
heaks!
12 Kuigi nad paastuvad, ei kuule ma nende hüüdu; ja kuigi nad
ohverdavad põletusohvreid ja roaohvreid, ei ole mul neist hea
meel, vaid ma teen neile lõpu mõõga, nälja ja katkuga.
13 Siis ma ütlesin: Oh, Issand Jumal! Vaata, prohvetid
ütlevad neile: Te ei näe mõõka ega tule teile nälga, sest mina
annan teile siin paigas püsiva rahu.
14 Aga Issand ütles mulle: Prohvetid kuulutavad minu nimel
valet. Mina ei ole neid läkitanud, ei ole neid käskinud ega
nendega rääkinud; nad kuulutavad teile valenägemusi, tühiseid
ennustusi ja oma südame pettekujutlusi.
15 Seepärast ütleb Issand prohvetite kohta, kes kuulutavad
minu nimel, kuigi ma ei ole neid läkitanud, ja kes ütlevad, et
sellele maale ei tule mõõka ja nälga, nõnda: Mõõga ja nälja läbi
hukkuvad need prohvetid.
16 Ja rahvas, kellele nad kuulutavad, heidetakse Jeruusalemma
tänavaile nälja ja mõõga läbi ning ükski ei mata neid - nemad,
nende naised, nende pojad ja tütred. Ja mina valan nende peale
nende eneste kurjuse.
17 Ja ütle neile see sõna:
Minu silmist voolavad pisarad
ööd ja päevad ega lakka,
sest neitsi, mu rahva tütar,
on vigastatud raske vigastusega,
tema haav on ravimatu.
18 Kui ma lähen väljale,
siis vaata: mõõgaga tapetud.
Ja kui ma tulen linna,
siis vaata: näljatõved.
Aga niihästi prohvetid kui preestrid
uitavad maal ega tea midagi.
19 Kas sa oled Juuda hoopis hüljanud?
Või on su hing Siionist tüdinud?
Mispärast sa oled meid nõnda löönud,
et me ei saa terveks?
Oodatakse rahu, aga head ei ole,
ja paranemise aega, ent vaata:
on kohkumus.
20 Issand, me tunneme oma õelust
ja oma vanemate süüd,
ja et me oleme pattu teinud sinu vastu.
21 Oma nime pärast ära põlga meid,
ära teota oma aujärge!
Pea meeles, ära tee tühjaks
oma lepingut meiega!
22 Kas paganate ebajumalate seas on vihmategijaid
või annab taevas piisku iseenesest?
Eks see ole sina, Issand, meie Jumal?
Me loodame sinu peale,
sest sina oled kõik selle teinud.”