1 Sõna, mis Jeremijale tuli Issandalt, kes ütles:
2 „Kuulge selle seaduse sõnu ja rääkige Juuda meestele ja
Jeruusalemma rahvale,
3 ütle neile: Nõnda ütleb Issand, Iisraeli Jumal: Neetud olgu
mees, kes ei kuule selle seaduse sõnu,
4 mille ma andsin teie vanemaile sel päeval, mil ma tõin nad
ära Egiptusemaalt rauasulatusahjust, öeldes: Kuulake mu häält ja
tehke kõigiti nõnda, nagu ma teid käsin, siis te olete minu
rahvas ja mina olen teie Jumal,
5 et kinnitada vannet, mille ma vandusin teie vanemaile: anda
neile maa, mis voolab piima ja mett, nagu see tänapäeval ongi!”
Ja mina vastasin ning ütlesin: „Aamen, Issand!”
6 Ja Issand ütles mulle: „Kuuluta kõiki neid sõnu Juuda
linnades ja Jeruusalemma tänavail ning ütle: Kuulge selle
seaduse sõnu ja tehke nende järgi!
7 Sest ma hoiatasin tõsiselt teie vanemaid sel päeval, kui ma
tõin nad ära Egiptusemaalt, hoiatasin järelejätmatult kuni
tänase päevani, öeldes: Kuulake minu häält!
8 Aga nad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid igaüks
oma kurja südame paadumuses; seepärast lasksin ma tulla nende peale kõik
selle seaduse sõnad, mida ma olin käskinud täita, aga mida nad
ei täitnud.”
9 Ja Issand ütles mulle: „Juuda meeste ja Jeruusalemma
rahva hulgas on avastatud vandenõu.
10 Nad on pöördunud tagasi oma esiisade süütegude juurde, kes
tõrkusid kuulamast mu sõna, ja nad on käinud teiste jumalate
järel neid teenides; Iisraeli sugu ja Juuda sugu on tühistanud
mu seaduse, mille ma olin andnud nende vanemaile.
11 Seepärast ütleb Issand nõnda: Vaata, ma toon neile
õnnetuse, millest neil pole pääsu; ja kui nad kisendavad minu
poole, siis ma ei kuule neid.
12 Kui siis Juuda linnad ja Jeruusalemma elanikud lähevad ja
kisendavad jumalate poole, kellele nad on suitsutanud, siis need
küll ei suuda neid päästa nende õnnetuse ajal.
13 Sest nõnda palju kui sul on linnu, on sul jumalaid, Juuda!
Ja nõnda palju kui Jeruusalemmas on tänavaid, olete te
püstitanud altareid häbile, suitsutusaltareid Baalile!
14 Sina ära palu selle rahva eest, ära tee nende pärast
kisa ega palvet, sest mina ei kuule, kui nad
hüüavad mind oma õnnetuse pärast appi!
15 Mida teeb mu armsam minu kojas?
Sepitseb riukaid?
Kas tõotused ja pühitsetud liha
võiksid ära viia su süü,
et sa nende läbi pääseksid?
16 Haljaks õlipuuks,
ilusaks, kauniviljaliseks
nimetas sind Issand;
aga raginal
süütab ta tule selle külge
ja selle oksad muutuvad kõlbmatuks.
17 Ja vägede Issand, kes sind on istutanud, rääkis sinule
tulevasest õnnetusest Iisraeli soo ja Juuda soo häbitegude pärast,
mida nad on teinud, et Baalile suitsutades mind ärritada.”
18 Ja Issand ilmutas mulle ning ma sain teada; siis näitasid
sa mulle nende tegusid.
19 Mina olin nagu süütu talleke, keda viiakse tappa,
ega teadnud, et nad mu vastu mõtteid mõlgutasid: „Hävitagem puu
koos ta viljaga ja raiugem ta ära elavate maalt, et ta nimegi
enam ei meenutataks!”
20 Aga vägede Issand on õiglane kohtumõistja,
kes katsub läbi neerud ja südame.
Lase mind näha, et sa neile kätte tasud,
sest ma olen oma riiuasja sinule avaldanud!
21 Seepärast ütleb Issand nõnda Anatoti meeste kohta, kes
püüavad mu hinge ja ütlevad: „Sina ära ennusta Issanda nimel, et
sa ei sureks meie käe läbi!”,
22 seepärast ütleb vägede Issand nõnda: Vaata, ma nuhtlen
neid: noored mehed surevad mõõga läbi, nende pojad ja tütred
surevad nälga.
23 Neist ei jää järele jääkigi, sest ma toon Anatoti meestele
nende karistusaastal õnnetuse.