1 Ja Joosua, Nuuni poeg, läkitas salaja Sittimist kaks meest
maakuulajaiks, öeldes: „Minge vaadake maad ja Jeerikot!” Ja nad
läksid ning tulid Raahabi-nimelise hoora kotta; ja
nad jäid sinna.
2 Aga Jeeriko kuningale räägiti ja öeldi: „Vaata, mehed
Iisraeli laste hulgast on öösel tulnud siia maad kuulama!”
3 Ja Jeeriko kuningas läkitas Raahabile ütlema: „Too välja
need mehed, kes su juurde tulid, kes tulid su kotta, sest nad on
tulnud läbi uurima kogu maad!”
4 Aga naine võttis need kaks meest ja peitis ära ning ütles
nõnda: „Mehed tulid küll minu juurde: ega mina teadnud, kust nad
pärit olid.
5 Kui värav pimeduse tulles pidi suletama, siis läksid mehed
välja. Mina ei tea, kuhu nad läksid. Ajage usinasti neid taga,
küllap te saate nad kätte!”
6 Tema aga oli viinud nad üles katusele ja peitnud linavarte
alla, mis tal katusele olid laotatud.
7 Siis ajasid mehed neid taga mööda Jordani teed kuni
koolmeteni; ja kui nende tagaajajad olid välja läinud, suleti värav.
8 Aga enne kui nad olid magama heitnud, läks Raahab nende juurde
üles katusele
9 ja ütles meestele: „Ma tean, et Issand on andnud selle maa
teile ja et meid on vallanud hirm teie ees, ja teie ees värisevad
kõik maa elanikud.
10 Sest me oleme kuulnud, kuidas Issand kuivatas teie eest
Kõrkjamere vee, kui te Egiptusest lahkusite, ja mida te tegite
kahe emorlaste kuningaga teisel pool Jordanit, Siihoni ja Oogiga,
kelle te hävitasite sootuks.
11 Kui me seda kuulsime, siis läksid meie südamed araks ja
kelleski pole enam vastupanuvaimu teie ees, sest Issand, teie
Jumal, on Jumal ülal taevas ja all maa peal.
12 Ja nüüd vanduge mulle Issanda juures, sest ma olen teile
head teinud, et ka teie teete head mu isa perele; ja andke mulle
kindel märk,
13 et jätate ellu mu isa ja ema, vennad ja õed ja kõik, kes
neil on, ja päästate meie hinged surmast!”
14 Ja mehed ütlesid temale: „Me ise sureme teie asemel! Kui
teie ei tee teatavaks seda meie asja ja Issand annab selle maa
meile, siis oleme su vastu head ja ustavad.”
15 Seepeale laskis ta nad läbi akna nööriga alla, sest ta
koda oli linnamüüri sees ja seetõttu ta elaski linnamüüri sees.
16 Ja ta ütles neile: „Minge mäestikku, et tagaajajad teid ei
kohtaks, ja varjake endid seal kolm päeva, kuni tagaajajad
tagasi tulevad; pärast seda minge oma teed!”
17 Ja mehed ütlesid temale: „Vandest, mida sa meid oled
lasknud vanduda, me vabaneme nõnda:
18 vaata, kui me tuleme maale, siis seo see punasest lõngast
nöör akna külge, millest sa meid alla lasksid, ja kogu enese
juurde kotta oma isa, ema, vennad ja kõik oma isa pere!
19 Igaühe veri, kes siis su koja uksest välja läheb, tulgu tema
enese pea peale, ja igaühe veri, kes sinuga kojas on, tulgu meie
pea peale, kui kellegi käsi teda puudutab!
20 Aga kui sa sellest meie asjast teatad, siis oleme vabad su
vandest, mida sa meid oled lasknud vanduda.”
21 Ja tema vastas: „Olgu nõnda, nagu on teie sõnad!” Ja ta
saatis nad minema ning nad läksid ära; ja ta sidus punase nööri
akna külge.
22 Siis nad läksid ja tulid mäestikku ning jäid sinna kolmeks
päevaks, kuni tagaajajad olid läinud tagasi; ja tagaajajad
otsisid neid teel kõikjalt, aga ei leidnud.
23 Ja need kaks meest, kui nad mäestikust olid alla tulnud,
pöördusid tagasi ja läksid üle jõe ning tulid Nuuni poja Joosua
juurde ja jutustasid temale kõik, mis neile oli juhtunud.
24 Ja nad ütlesid Joosuale: „Tõesti, Issand on andnud meie
kätte kogu maa, kõik maa elanikud juba värisevad meie ees.”