1 Aga see oli Joonale väga vastumeelt ja ta viha süttis põlema.
2 Ja ta palus Issandat ning ütles: „Oh Issand! Eks olnud see minugi
sõna, kui ma olin alles kodumaal? Sellepärast ma tahtsingi eelmisel
korral põgeneda Tarsisesse, sest ma teadsin, et sina oled armuline ja
halastaja Jumal, pika meelega ja rikas heldusest ja et sa kahetsed
kurja.
3 Seepärast, Issand, võta nüüd ometi minust mu hing, sest mul on
parem surra kui elada!”
4 Aga Issand küsis: „Kas sul on õigus vihastada?”
5 Siis Joona läks linnast välja ja asus ida poole linna; ta tegi
enesele sinna lehtmajakese ja istus selle varjus, et näha, mis linnaga
juhtub.
6 Ja Issand Jumal käskis kiikajonipuul kasvada Joona
kohale ja olla ta peale varjuks ning päästa ta tema vaevast. Ja Joona
rõõmustas väga kiikajonipuu pärast.
7 Aga järgmise päeva koites saatis Jumal ussi, kes näris
kiikajonipuud, nõnda et see kuivas.
8 Ja kui päike tõusis, saatis Jumal kõrvetava idatuule ja
päike pistis Joonat pähe, nõnda et ta oli minestamas; siis ta palus
enesele surma ja ütles: „Mul on parem surra kui elada!”
9 Aga Jumal küsis Joonalt: „Kas sul on õigus vihastada kiikajonipuu
pärast?” Tema vastas: „Küllap mul on õigus vihastada surmani.”
10 Siis ütles Issand: „Sina tahaksid armu anda kiikajonipuule, mille
kallal sa ei ole näinud vaeva ja mida sa ei ole kasvatanud, mis ühe
ööga sündis ja ühe ööga hukkus,
11 aga mina ei peaks armu andma Niinevele, sellele suurele linnale,
kus on enam kui kaksteist korda kümme tuhat inimest, kes ei oska
vahet teha oma parema ja vasaku käe vahel, ja kus on palju loomi!”