1 Aga Issand saatis ühe suure kala, et see neelaks Joona. Ja Joona
oli kala kõhus kolm päeva ja kolm ööd.
2 Ja Joona palus Issandat, oma Jumalat, kala kõhus
3 ja ütles:
„Ma hüüdsin oma kitsikuses
Issanda poole
ja tema vastas mulle.
Haua sisemuses hüüdsin ma appi
ja sina kuulsid mu häält.
4 Sest sina heitsid mind sügavusse,
merede südamesse;
veevool ümbritses mind,
kõik su vood ja su lained
käisid minust üle.
5 Siis ma mõtlesin:
Ma olen ära aetud
su silma eest.
Siiski ehk saan veel näha
su püha templit!
6 Vesi ümbritses mind
kõrist saadik,
süvavesi piiras mind,
mererohi mähkis mu pead.
7 Ma vajusin alla mägede alusteni,
maa riivid sulgusid
mu kohal igaveseks.
Aga sina tõid mu elu hauast üles,
Issand, mu Jumal!
8 Kui mu hing nõrkes mu sees,
mõtlesin ma Issandale
ja mu palve tuli sinu juurde
su pühasse templisse.
9 Need, kes austavad
tühje ebajumalaid,
hülgavad oma osaduse.
10 Aga mina tahan ohverdada sinule
tänulaulu kõlades.
Mida olen tõotanud,
seda täidan!
Issanda käes on pääste!”
11 Siis Issand käskis kala ja see oksendas Joona kuivale maale.