1Joona põgeneb Issanda eestJa Issanda sõna tuli Joonale, Amittai pojale; ta ütles:
„Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!”
Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära.
Ent Issand tõstis merel kange tuule, nõnda et puhkes suur torm ja näis, et laev hukkub.
Ja meremehed kartsid ning karjusid igaüks oma jumala poole; ja nad heitsid merre laevas olevaid asju, et seda nende võrra kergendada. Aga Joona oli läinud alla laevaruumi ja oli heitnud magama; ja ta magas sügavasti.
Siis astus laevajuht tema juurde ja ütles talle: „Kuidas sa saad nõnda sügavasti magada? Tõuse üles, hüüa oma jumala poole, vahest jumal mõtleb meie peale ja me ei hukku!”
Aga isekeskis nad rääkisid: „Lähme ja heidame liisku, et saaksime teada, kelle pärast on see õnnetus meile tulnud!” Ja nad heitsid liisku ja liisk langes Joonale.
Siis nad ütlesid temale: „Seleta meile ometi, mispärast on see õnnetus meile tulnud? Mis on su amet ja kust sa tuled? Kus on su kodumaa ja missugusest rahvast oled sa pärit?”
Ja ta vastas neile: „Mina olen heebrealane ja ma kardan Issandat, taeva Jumalat, kes on teinud mere ja kuiva maa.”
Siis hakkasid mehed väga kartma ja ütlesid temale: „Miks sa seda tegid?” Sest mehed teadsid, et ta oli Issanda palge eest põgenemas; ta oli neile sellest rääkinud.
Ja nad küsisid temalt: „Mida me peaksime sinuga tegema, et meri võiks meie poolest rahuneda?” Sest meri hakkas üha enam mässama.
Ja ta vastas neile: „Võtke mind ja visake merre, siis rahuneb meri teie poolest! Sest ma tean, et see suur torm on teile tulnud minu pärast.”
Mehed sõudsid küll, et pääseda tagasi kuivale maale, aga nad ei suutnud, sest meri hakkas nende vastu üha enam mässama.
Siis nad hüüdsid Issanda poole ja ütlesid: „Oh Issand, ära ometi lase meid hukkuda selle mehe hinge pärast, samuti ära pane meie peale süütu verd, sest sina, Issand, teed nõnda, nagu on sinule meelepärane!”
Ja nad võtsid Joona ning viskasid ta merre; siis rauges mere raev.
Aga mehed kartsid Issandat väga ja nad ohverdasid Issandale tapaohvri ning andsid tõotusi.
„Võta kätte, mine Niinevesse, sinna suurde linna, ja jutlusta sellele, sest nende kurjus on tõusnud mu palge ette!”
Aga Joona tahtis põgeneda Issanda palge eest Tarsisesse; ta läks alla Jaafosse ja leidis laeva, mis oli Tarsisesse minemas; ta andis sõiduraha ja astus peale, et minna koos nendega Tarsisesse, Issanda silma alt ära.
Ent Issand tõstis merel kange tuule, nõnda et puhkes suur torm ja näis, et laev hukkub.
Ja meremehed kartsid ning karjusid igaüks oma jumala poole; ja nad heitsid merre laevas olevaid asju, et seda nende võrra kergendada. Aga Joona oli läinud alla laevaruumi ja oli heitnud magama; ja ta magas sügavasti.
Siis astus laevajuht tema juurde ja ütles talle: „Kuidas sa saad nõnda sügavasti magada? Tõuse üles, hüüa oma jumala poole, vahest jumal mõtleb meie peale ja me ei hukku!”
Aga isekeskis nad rääkisid: „Lähme ja heidame liisku, et saaksime teada, kelle pärast on see õnnetus meile tulnud!” Ja nad heitsid liisku ja liisk langes Joonale.
Siis nad ütlesid temale: „Seleta meile ometi, mispärast on see õnnetus meile tulnud? Mis on su amet ja kust sa tuled? Kus on su kodumaa ja missugusest rahvast oled sa pärit?”
Ja ta vastas neile: „Mina olen heebrealane ja ma kardan Issandat, taeva Jumalat, kes on teinud mere ja kuiva maa.”
Siis hakkasid mehed väga kartma ja ütlesid temale: „Miks sa seda tegid?” Sest mehed teadsid, et ta oli Issanda palge eest põgenemas; ta oli neile sellest rääkinud.
Ja nad küsisid temalt: „Mida me peaksime sinuga tegema, et meri võiks meie poolest rahuneda?” Sest meri hakkas üha enam mässama.
Ja ta vastas neile: „Võtke mind ja visake merre, siis rahuneb meri teie poolest! Sest ma tean, et see suur torm on teile tulnud minu pärast.”
Mehed sõudsid küll, et pääseda tagasi kuivale maale, aga nad ei suutnud, sest meri hakkas nende vastu üha enam mässama.
Siis nad hüüdsid Issanda poole ja ütlesid: „Oh Issand, ära ometi lase meid hukkuda selle mehe hinge pärast, samuti ära pane meie peale süütu verd, sest sina, Issand, teed nõnda, nagu on sinule meelepärane!”
Ja nad võtsid Joona ning viskasid ta merre; siis rauges mere raev.
Aga mehed kartsid Issandat väga ja nad ohverdasid Issandale tapaohvri ning andsid tõotusi.