5Eliifas manitseb IiobitHüüa ometi! Ons keegi, kes sulle vastab?
Kelle poole pühadest sa pöördud?
Tõesti, meelehärm tapab meeletu
ja õhin surmab narri.
Ma nägin meeletut juurduvat
ja ma sajatasin äkitselt tema eluaset.
Tema lapsed jäid kaitsetuks,
neid rõhuti väravas ja päästjat ei olnud.
Tema lõikuse sõi näljane:
kibuvitste vaheltki võttis ta selle,
ja janused kahmasid ta varanduse.
Sest õnnetus ei tõuse põrmust
ega võrsu kannatused mullast,
vaid inimene ise sünnib vaevaks
ja sädemed lendavad kõrgele.
Ometi pöörduksin ma Jumala poole
ja viiksin oma asja Jumala ette,
kes teeb suuri ja uurimatuid asju,
arvutuid imetegusid,
kes annab maa peale vihma
ja saadab põldudele vee,
et tõsta alandlikke kõrgele
ja anda leinajaile suurt õnne,
kes teeb tühjaks kavalate kavatsused,
et nende kätetöö ei läheks korda,
kes tabab tarku nende tarkuses,
et salalike nõu läheks luhta,
et nad päevaajal kohtaksid pimedust
ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel.
Nõnda ta päästab mõõga eest,
nende suu eest,
vaese vägeva käest,
et viletsal oleks lootust
ja ülekohus suleks oma suu.
Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib.
Ära siis põlga Kõigevägevama karistust!
Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavad,
tema lööb, aga tema käed ka parandavad.
Kuuest hädast päästab ta sind
ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri.
Näljas lunastab ta sind surmast
ja sõjas mõõga käest.
Keelepeksu eest oled sa peidetud
ja sul pole karta hävingut, kui see tuleb.
Sa võid naerda hävingut ja nälga
ja sul pole vaja karta maa loomi.
Sest sul on leping kividega väljal
ja metsloomadel on sinuga rahu.
Siis sa tunned, et su telgil on rahu,
ja kui sa vaatad oma karjamaad,
siis ei puudu seal midagi.
Ja sa märkad, et su sugu on suur,
su järeltulijaid on otsekui rohtu maa peal.
Küpses vanuses sa lähed hauda,
otsekui naber pannakse rehepõrandale omal ajal.
Vaata, seda me oleme uurinud, nõnda see on.
Sina aga kuula ja võta see teatavaks!”
Kelle poole pühadest sa pöördud?
Tõesti, meelehärm tapab meeletu
ja õhin surmab narri.
Ma nägin meeletut juurduvat
ja ma sajatasin äkitselt tema eluaset.
Tema lapsed jäid kaitsetuks,
neid rõhuti väravas ja päästjat ei olnud.
Tema lõikuse sõi näljane:
kibuvitste vaheltki võttis ta selle,
ja janused kahmasid ta varanduse.
Sest õnnetus ei tõuse põrmust
ega võrsu kannatused mullast,
vaid inimene ise sünnib vaevaks
ja sädemed lendavad kõrgele.
Ometi pöörduksin ma Jumala poole
ja viiksin oma asja Jumala ette,
kes teeb suuri ja uurimatuid asju,
arvutuid imetegusid,
kes annab maa peale vihma
ja saadab põldudele vee,
et tõsta alandlikke kõrgele
ja anda leinajaile suurt õnne,
kes teeb tühjaks kavalate kavatsused,
et nende kätetöö ei läheks korda,
kes tabab tarku nende tarkuses,
et salalike nõu läheks luhta,
et nad päevaajal kohtaksid pimedust
ja lõunaajal kobaksid otsekui öösel.
Nõnda ta päästab mõõga eest,
nende suu eest,
vaese vägeva käest,
et viletsal oleks lootust
ja ülekohus suleks oma suu.
Vaata, õnnis on inimene, keda Jumal noomib.
Ära siis põlga Kõigevägevama karistust!
Sest tema valmistab küll valu, aga tema ka seob haavad,
tema lööb, aga tema käed ka parandavad.
Kuuest hädast päästab ta sind
ja seitsmendas ei puutu sinusse kuri.
Näljas lunastab ta sind surmast
ja sõjas mõõga käest.
Keelepeksu eest oled sa peidetud
ja sul pole karta hävingut, kui see tuleb.
Sa võid naerda hävingut ja nälga
ja sul pole vaja karta maa loomi.
Sest sul on leping kividega väljal
ja metsloomadel on sinuga rahu.
Siis sa tunned, et su telgil on rahu,
ja kui sa vaatad oma karjamaad,
siis ei puudu seal midagi.
Ja sa märkad, et su sugu on suur,
su järeltulijaid on otsekui rohtu maa peal.
Küpses vanuses sa lähed hauda,
otsekui naber pannakse rehepõrandale omal ajal.
Vaata, seda me oleme uurinud, nõnda see on.
Sina aga kuula ja võta see teatavaks!”