Eestikeelne Piibel 1997
37Eliihu ülistab Jumala suurustSellepärast väriseb minugi süda ja hüppab paigast.
Kuulge, kuulge tema hääle mürinat ja kõminat, mis tuleb ta suust!
Selle ta päästab lahti kogu taeva alla ja oma välgu maailma äärteni.
Selle taga möirgab tema hääl: ta müristab oma võimsa häälega ega peata välke, kui tema häält kuuldub.
Jumal müristab oma häälega imepärasel viisil, ta teeb suuri tegusid, mida meie ei mõista.
Sest ta ütleb lumele: „Lange maa peale!” ja vihmasabin ning vihmavaling on tema tugevus.
Ta paneb siis igamehe käe kinni otsekui pitseriga, et kõik inimesed tunneksid ta tegu.
Siis läheb metsloom oma peidupaika ja jääb oma pessa.
Lõunakambrist tuleb tuulispea ja põhjatuulega külm.
Jumala hingusest tekib jää ja tardub veepind.
Ta koormab ka pilvi niiskusega, pilved pilluvad tema välku.
Need rändavad ringi tema juhtimisel, et teha kõike, mida ta neil käsib maailmas ja maa peal,
olgu vitsana, kui ta maale tarvis, olgu armuna, kui ta seda osutab.
Kuule seda, Iiob, peatu ja pane tähele Jumala imetegusid!
Kas sa mõistad, kuidas Jumal annab neile käsu ja laseb oma pilvest välgu sähvatada?
Kas sa mõistad pilvede sõudu, ülima tarkuse imetegu?
Sina, kellel riided kuumavad, kui ta lõunatuulega suigutab maad,
kas sa koos temaga laotad pilvekatet, vastupidavat nagu valatud peeglit?
Õpeta meid, mida me peaksime temale ütlema; pimeduse tõttu ei saa me millestki aru.
Kas peaks temale jutustatama, et mina tahan rääkida? Kui keegi kõneleb, kas seda siis temale teada antakse?
Kui nüüd ei nähta valgust, mis hiilgab pilvedes, siis puhub tuul ja toob selguse.
Põhja poolt tuleb kuldne hiilgus - Jumala ümber on hirmuäratav aupaiste.
Kõigevägevam - temani me ei jõua, tema on suur jõult ja rikas õiglusest, tema ei riku õigust.
Seepärast peavad inimesed teda kartma, tema ei vaata kedagi, kes on enese meelest tark.”