37Eliihu ülistab Jumala suurustSellepärast väriseb minugi süda
ja hüppab paigast.
Kuulge, kuulge tema hääle mürinat
ja kõminat, mis tuleb ta suust!
Selle ta päästab lahti kogu taeva alla
ja oma välgu maailma äärteni.
Selle taga möirgab tema hääl:
ta müristab oma võimsa häälega
ega peata välke, kui tema häält kuuldub.
Jumal müristab oma häälega imepärasel viisil,
ta teeb suuri tegusid, mida meie ei mõista.
Sest ta ütleb lumele: „Lange maa peale!”
ja vihmasabin ning vihmavaling on tema tugevus.
Ta paneb siis igamehe käe kinni otsekui pitseriga,
et kõik inimesed tunneksid ta tegu.
Siis läheb metsloom oma peidupaika
ja jääb oma pessa.
Lõunakambrist tuleb tuulispea
ja põhjatuulega külm.
Jumala hingusest tekib jää
ja tardub veepind.
Ta koormab ka pilvi niiskusega,
pilved pilluvad tema välku.
Need rändavad ringi tema juhtimisel,
et teha kõike, mida ta neil käsib
maailmas ja maa peal,
olgu vitsana, kui ta maale tarvis,
olgu armuna, kui ta seda osutab.
Kuule seda, Iiob, peatu
ja pane tähele Jumala imetegusid!
Kas sa mõistad, kuidas Jumal annab neile käsu
ja laseb oma pilvest välgu sähvatada?
Kas sa mõistad pilvede sõudu,
ülima tarkuse imetegu?
Sina, kellel riided kuumavad,
kui ta lõunatuulega suigutab maad,
kas sa koos temaga laotad pilvekatet,
vastupidavat nagu valatud peeglit?
Õpeta meid, mida me peaksime temale ütlema;
pimeduse tõttu ei saa me millestki aru.
Kas peaks temale jutustatama,
et mina tahan rääkida?
Kui keegi kõneleb,
kas seda siis temale teada antakse?
Kui nüüd ei nähta valgust, mis hiilgab pilvedes,
siis puhub tuul ja toob selguse.
Põhja poolt tuleb kuldne hiilgus -
Jumala ümber on hirmuäratav aupaiste.
Kõigevägevam - temani me ei jõua,
tema on suur jõult ja rikas õiglusest,
tema ei riku õigust.
Seepärast peavad inimesed teda kartma,
tema ei vaata kedagi,
kes on enese meelest tark.”
ja hüppab paigast.
Kuulge, kuulge tema hääle mürinat
ja kõminat, mis tuleb ta suust!
Selle ta päästab lahti kogu taeva alla
ja oma välgu maailma äärteni.
Selle taga möirgab tema hääl:
ta müristab oma võimsa häälega
ega peata välke, kui tema häält kuuldub.
Jumal müristab oma häälega imepärasel viisil,
ta teeb suuri tegusid, mida meie ei mõista.
Sest ta ütleb lumele: „Lange maa peale!”
ja vihmasabin ning vihmavaling on tema tugevus.
Ta paneb siis igamehe käe kinni otsekui pitseriga,
et kõik inimesed tunneksid ta tegu.
Siis läheb metsloom oma peidupaika
ja jääb oma pessa.
Lõunakambrist tuleb tuulispea
ja põhjatuulega külm.
Jumala hingusest tekib jää
ja tardub veepind.
Ta koormab ka pilvi niiskusega,
pilved pilluvad tema välku.
Need rändavad ringi tema juhtimisel,
et teha kõike, mida ta neil käsib
maailmas ja maa peal,
olgu vitsana, kui ta maale tarvis,
olgu armuna, kui ta seda osutab.
Kuule seda, Iiob, peatu
ja pane tähele Jumala imetegusid!
Kas sa mõistad, kuidas Jumal annab neile käsu
ja laseb oma pilvest välgu sähvatada?
Kas sa mõistad pilvede sõudu,
ülima tarkuse imetegu?
Sina, kellel riided kuumavad,
kui ta lõunatuulega suigutab maad,
kas sa koos temaga laotad pilvekatet,
vastupidavat nagu valatud peeglit?
Õpeta meid, mida me peaksime temale ütlema;
pimeduse tõttu ei saa me millestki aru.
Kas peaks temale jutustatama,
et mina tahan rääkida?
Kui keegi kõneleb,
kas seda siis temale teada antakse?
Kui nüüd ei nähta valgust, mis hiilgab pilvedes,
siis puhub tuul ja toob selguse.
Põhja poolt tuleb kuldne hiilgus -
Jumala ümber on hirmuäratav aupaiste.
Kõigevägevam - temani me ei jõua,
tema on suur jõult ja rikas õiglusest,
tema ei riku õigust.
Seepärast peavad inimesed teda kartma,
tema ei vaata kedagi,
kes on enese meelest tark.”