33Eliihu laidab IiobitAga kuule nüüd ometi, Iiob, mu kõnet,
ja pane tähele kõiki mu sõnu!
Vaata, ma avan nüüd oma suu,
keel mu suulaes kõneleb.
Mu sõnad tulevad õiglasest südamest
ja mu huuled kuulutavad selgesti seda, mis ma tean.
Jumala Vaim on mind loonud
ja Kõigevägevama hingeõhk on andnud mulle elu.
Kui sa suudad, siis vasta mulle,
sea ennast valmis, astu ette!
Vaata, Jumala ees olen mina samasugune kui sina:
savist olen minagi voolitud.
Vaata, hirm minu ees ei saa kohutada sind
ja minu surve ei ole sulle raske.
Tõesti, sa oled kõnelnud mulle kõrvu
ja ma olen kuulnud su sõnade kõla:
„Mina olen puhas, mina pole üle astunud,
ma olen laitmatu ja mul ei ole süüd.
Vaata, ta leiab mu vastu põhjusi,
peab mind oma vaenlaseks.
Ta pistab mu jalad pakku,
valvab kõiki mu radu.”
Vaata, selles ei ole sul õigus,
vastan ma sulle,
sest Jumal on suurem kui inimene!
Mispärast sa riidled temaga,
kui ta ei vasta inimesele iga sõna peale?
Sest Jumal kõneleb ühel ja teisel viisil,
aga seda ei märgata.
Unenäos, öises nägemuses,
kui sügav uni inimest valdab,
voodis suikudes -
seal ta avab inimeste kõrvad
ja paneb pitseri nende manitsustele,
et inimest pahateost eemal hoida
ja mehe kõrkust kinni katta,
et säästa tema hinge hauast
ja tema elu oda otsa jooksmast.
Ka manitsetakse teda valu läbi voodis
ja kestva vaevusega kontides.
Siis muutub vastikuks ta elule leib
ja hingele maiusroog:
ta ihu kõhetub nähtamatuks,
ja ta luud, mida näha ei olnud, paljastuvad.
Nõnda ligineb ta hing hauale
ja ta elu sellele, mis toob surma.
Aga kui tema jaoks on ingel,
eestkostja, üks tuhandest,
kes kuulutab inimesele, mis tema kohus on,
siis Jumal halastab tema peale ning ütleb:
„Vabasta teda haudaminekust,
ma olen lunaraha saanud!”
Siis muutub ta ihu noorusvärskeks,
ta pöördub tagasi oma nooruspäevadesse.
Ta palvetab Jumala poole ja sellel on temast hea meel;
ta saab hõisates näha tema palet
ja tema annab inimesele tagasi ta õiguse.
Ta laulab siis inimeste ees ja ütleb:
„Ma tegin pattu ja väänasin õigust,
aga selle eest ei tasutud mulle kätte.
Tema lunastas mu hinge haudaminekust
ja mu elu saab valgust näha.”
Vaata, seda kõike teeb Jumal inimesele
kaks, kolm korda,
et tema hinge hauast tagasi tuua
ja valgustada teda elu valgusega.
Pane tähele, Iiob, kuule mind,
vaiki, et mina saaksin rääkida!
Kui sul on sõnu, siis vasta mulle,
räägi, sest meeleldi annaksin sulle õiguse!
Aga kui mitte, siis kuule sina mind,
vaiki, siis ma õpetan sulle tarkust!”
ja pane tähele kõiki mu sõnu!
Vaata, ma avan nüüd oma suu,
keel mu suulaes kõneleb.
Mu sõnad tulevad õiglasest südamest
ja mu huuled kuulutavad selgesti seda, mis ma tean.
Jumala Vaim on mind loonud
ja Kõigevägevama hingeõhk on andnud mulle elu.
Kui sa suudad, siis vasta mulle,
sea ennast valmis, astu ette!
Vaata, Jumala ees olen mina samasugune kui sina:
savist olen minagi voolitud.
Vaata, hirm minu ees ei saa kohutada sind
ja minu surve ei ole sulle raske.
Tõesti, sa oled kõnelnud mulle kõrvu
ja ma olen kuulnud su sõnade kõla:
„Mina olen puhas, mina pole üle astunud,
ma olen laitmatu ja mul ei ole süüd.
Vaata, ta leiab mu vastu põhjusi,
peab mind oma vaenlaseks.
Ta pistab mu jalad pakku,
valvab kõiki mu radu.”
Vaata, selles ei ole sul õigus,
vastan ma sulle,
sest Jumal on suurem kui inimene!
Mispärast sa riidled temaga,
kui ta ei vasta inimesele iga sõna peale?
Sest Jumal kõneleb ühel ja teisel viisil,
aga seda ei märgata.
Unenäos, öises nägemuses,
kui sügav uni inimest valdab,
voodis suikudes -
seal ta avab inimeste kõrvad
ja paneb pitseri nende manitsustele,
et inimest pahateost eemal hoida
ja mehe kõrkust kinni katta,
et säästa tema hinge hauast
ja tema elu oda otsa jooksmast.
Ka manitsetakse teda valu läbi voodis
ja kestva vaevusega kontides.
Siis muutub vastikuks ta elule leib
ja hingele maiusroog:
ta ihu kõhetub nähtamatuks,
ja ta luud, mida näha ei olnud, paljastuvad.
Nõnda ligineb ta hing hauale
ja ta elu sellele, mis toob surma.
Aga kui tema jaoks on ingel,
eestkostja, üks tuhandest,
kes kuulutab inimesele, mis tema kohus on,
siis Jumal halastab tema peale ning ütleb:
„Vabasta teda haudaminekust,
ma olen lunaraha saanud!”
Siis muutub ta ihu noorusvärskeks,
ta pöördub tagasi oma nooruspäevadesse.
Ta palvetab Jumala poole ja sellel on temast hea meel;
ta saab hõisates näha tema palet
ja tema annab inimesele tagasi ta õiguse.
Ta laulab siis inimeste ees ja ütleb:
„Ma tegin pattu ja väänasin õigust,
aga selle eest ei tasutud mulle kätte.
Tema lunastas mu hinge haudaminekust
ja mu elu saab valgust näha.”
Vaata, seda kõike teeb Jumal inimesele
kaks, kolm korda,
et tema hinge hauast tagasi tuua
ja valgustada teda elu valgusega.
Pane tähele, Iiob, kuule mind,
vaiki, et mina saaksin rääkida!
Kui sul on sõnu, siis vasta mulle,
räägi, sest meeleldi annaksin sulle õiguse!
Aga kui mitte, siis kuule sina mind,
vaiki, siis ma õpetan sulle tarkust!”