32Eliihu noomib Iiobi sõpruKui need kolm meest loobusid Iiobile vastamast, sellepärast
et ta oma silmis õige oli,
siis süttis põlema buuslase Eliihu, Baarakeli poja viha;
ta oli Raami suguvõsast. Ja ta viha süttis põlema Iiobi vastu,
sellepärast et too pidas ennast Jumalast õigemaks.
Ta viha süttis põlema ka tema kolme sõbra vastu,
sellepärast et need ei olnud leidnud vastust, millega nad
oleksid saanud Iiobi süüdi mõista.
Eliihu oli oodanud, kuni nad Iiobiga rääkisid, sest nad
olid temast vanemad.
Aga kui Eliihu nägi, et nende kolme mehe suus ei olnud
vastust, siis ta viha süttis põlema.
Ja buuslane Eliihu, Baarakeli poeg, rääkis ning ütles:
„Mina olen ealt noorim,
aga teie olete elatanud,
sellepärast ma olin tagasihoidlik
ja kartsin teile kuulutada oma arvamust.
Ma mõtlesin: Kõnelgu päevad
ja aastate rohkus õpetagu tarkust.
Tõesti, inimeste sees olev vaim,
Kõigevägevama hingeõhk annab neile arukuse.
Ei ole eakad mitte alati targemad
ega mõista üksnes vanad, mis on õige.
Seepärast ma ütlen: Kuule mind,
minagi tahan kuulutada oma arvamust.
Vaata, ma ootasin, mis teil on öelda,
ma kuulatasin teie tarkust,
siis kui te otsisite sõnu.
Ma panin siis teid tähele, ja vaata,
ükski teist ei kutsunud Iiobit korrale,
ükski ei vastanud tema sõnadele.
Ärge seepärast mõtelge:
„Meie oleme leidnud tarkuse.”
Jumal ajab ta minema, mitte inimene.
Minu vastu ei ole ta oma sõnu seadnud
ja teie sõnadega ei taha ma temale vastata.
Nad on ehmunud, nad ei vasta enam,
neil on sõnad lõppenud.
Kas pean ootama, sellepärast et nad ei räägi,
et nad seisavad siin ega vasta enam?
Ma tahan anda vastuseks omaltki poolt osa,
ma tahan kuulutada ka oma arvamust.
Sest ma olen täis sõnu,
vaim mu sees sunnib mind.
Vaata, mu sees on nagu vein,
millel puudub väljapääs:
otsekui uus nahkastja on see lõhkemas.
Ma pean rääkima, et saada enesele õhku,
pean avama huuled ja vastama.
Ma ei taha nüüd olla erapoolik
ega kedagi meelitada.
Sest ma ei või meelitada:
kui kergesti võiks mu Looja
mind siis ära võtta.
et ta oma silmis õige oli,
siis süttis põlema buuslase Eliihu, Baarakeli poja viha;
ta oli Raami suguvõsast. Ja ta viha süttis põlema Iiobi vastu,
sellepärast et too pidas ennast Jumalast õigemaks.
Ta viha süttis põlema ka tema kolme sõbra vastu,
sellepärast et need ei olnud leidnud vastust, millega nad
oleksid saanud Iiobi süüdi mõista.
Eliihu oli oodanud, kuni nad Iiobiga rääkisid, sest nad
olid temast vanemad.
Aga kui Eliihu nägi, et nende kolme mehe suus ei olnud
vastust, siis ta viha süttis põlema.
Ja buuslane Eliihu, Baarakeli poeg, rääkis ning ütles:
„Mina olen ealt noorim,
aga teie olete elatanud,
sellepärast ma olin tagasihoidlik
ja kartsin teile kuulutada oma arvamust.
Ma mõtlesin: Kõnelgu päevad
ja aastate rohkus õpetagu tarkust.
Tõesti, inimeste sees olev vaim,
Kõigevägevama hingeõhk annab neile arukuse.
Ei ole eakad mitte alati targemad
ega mõista üksnes vanad, mis on õige.
Seepärast ma ütlen: Kuule mind,
minagi tahan kuulutada oma arvamust.
Vaata, ma ootasin, mis teil on öelda,
ma kuulatasin teie tarkust,
siis kui te otsisite sõnu.
Ma panin siis teid tähele, ja vaata,
ükski teist ei kutsunud Iiobit korrale,
ükski ei vastanud tema sõnadele.
Ärge seepärast mõtelge:
„Meie oleme leidnud tarkuse.”
Jumal ajab ta minema, mitte inimene.
Minu vastu ei ole ta oma sõnu seadnud
ja teie sõnadega ei taha ma temale vastata.
Nad on ehmunud, nad ei vasta enam,
neil on sõnad lõppenud.
Kas pean ootama, sellepärast et nad ei räägi,
et nad seisavad siin ega vasta enam?
Ma tahan anda vastuseks omaltki poolt osa,
ma tahan kuulutada ka oma arvamust.
Sest ma olen täis sõnu,
vaim mu sees sunnib mind.
Vaata, mu sees on nagu vein,
millel puudub väljapääs:
otsekui uus nahkastja on see lõhkemas.
Ma pean rääkima, et saada enesele õhku,
pean avama huuled ja vastama.
Ma ei taha nüüd olla erapoolik
ega kedagi meelitada.
Sest ma ei või meelitada:
kui kergesti võiks mu Looja
mind siis ära võtta.