3Iiob neab oma sündimistSeejärel avas Iiob suu ja needis oma sündimispäeva.
Ja Iiob hakkas rääkima ning ütles:
„Kadugu see päev, mil ma sündisin,
ja see öö, mil öeldi:
„Poeglaps on eostunud!”
Muutugu pimeduseks see päev;
ärgu hooligu temast Jumal ülal
ja ärgu paistku temale valgust!
Nõudku teda pimedus ja surmavari,
pilved lasugu ta peal,
kohutagu teda päeva pimendused!
See öö - võtku teda pilkane pimedus!
Ärgu ta seltsigu aasta päevadega,
kuude hulka ta ärgu tulgu!
Vaata, see öö jäägu viljatuks,
ärgu olgu tal hõiskamist!
Vandugu teda päevaneedjad,
kes on valmis Leviatanit + Leviatan on mere ürgkoletis, kes vastavalt tollasele uskumusele üles äratatuna neelab või pimendab päikese. äratama!
Pimenegu ta puhtetähed,
oodaku ta valgust, mis ei tule,
ärgu saagu ta näha koidukiiri,
sellepärast et ta ei sulgenud mu emaihu ust
ega varjanud vaeva mu silma eest.
Miks ma ei surnud emakotta,
üsast välja tulles ei heitnud hinge?
Miks võtsid põlved mind vastu
ja miks olid rinnad, et sain imeda?
Tõesti, ma oleksin nüüd maganud
ja mul oleks olnud rahu;
oleksin siis uinunud,
mul oleks puhkus
koos kuningate ja maanõunikega,
kes ehitasid endile hauamärgid,
või koos vürstidega, kellel oli kulda,
kes täitsid oma kojad hõbedaga.
Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis,
nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha?
Seal jätavad õelad ässituse
ja seal saavad väsinud puhata,
seal on kõik vangid muretud:
nad ei kuule enam sundija häält.
Seal on pisike ja suur ühesugused
ja ori on vaba oma isandast.
Miks antakse valgust vaevatule
ja elu neile, kelle hing on kibestunud,
kes ootavad surma, mis ei tule,
ent kes otsivad seda enam kui varandust,
kes hõiskavad juubeldades
ja on rõõmsad, kui nad leiavad haua?
Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul,
kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?
Sest ohkamine on mulle leivaks
ja mu kaebed voolavad nagu vesi.
Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte,
ja mida ma kartsin, see tabas mind.
Ei ole mul rahu,
ei vaikust ega hingamist,
küll aga on tulnud rahutus.”
Ja Iiob hakkas rääkima ning ütles:
„Kadugu see päev, mil ma sündisin,
ja see öö, mil öeldi:
„Poeglaps on eostunud!”
Muutugu pimeduseks see päev;
ärgu hooligu temast Jumal ülal
ja ärgu paistku temale valgust!
Nõudku teda pimedus ja surmavari,
pilved lasugu ta peal,
kohutagu teda päeva pimendused!
See öö - võtku teda pilkane pimedus!
Ärgu ta seltsigu aasta päevadega,
kuude hulka ta ärgu tulgu!
Vaata, see öö jäägu viljatuks,
ärgu olgu tal hõiskamist!
Vandugu teda päevaneedjad,
kes on valmis Leviatanit + Leviatan on mere ürgkoletis, kes vastavalt tollasele uskumusele üles äratatuna neelab või pimendab päikese. äratama!
Pimenegu ta puhtetähed,
oodaku ta valgust, mis ei tule,
ärgu saagu ta näha koidukiiri,
sellepärast et ta ei sulgenud mu emaihu ust
ega varjanud vaeva mu silma eest.
Miks ma ei surnud emakotta,
üsast välja tulles ei heitnud hinge?
Miks võtsid põlved mind vastu
ja miks olid rinnad, et sain imeda?
Tõesti, ma oleksin nüüd maganud
ja mul oleks olnud rahu;
oleksin siis uinunud,
mul oleks puhkus
koos kuningate ja maanõunikega,
kes ehitasid endile hauamärgid,
või koos vürstidega, kellel oli kulda,
kes täitsid oma kojad hõbedaga.
Või miks ma ei olnud nagu varjatud nurisünnitis,
nagu lapsukesed, kes päevavalgust ei saa näha?
Seal jätavad õelad ässituse
ja seal saavad väsinud puhata,
seal on kõik vangid muretud:
nad ei kuule enam sundija häält.
Seal on pisike ja suur ühesugused
ja ori on vaba oma isandast.
Miks antakse valgust vaevatule
ja elu neile, kelle hing on kibestunud,
kes ootavad surma, mis ei tule,
ent kes otsivad seda enam kui varandust,
kes hõiskavad juubeldades
ja on rõõmsad, kui nad leiavad haua?
Miks antakse valgust mehele, kelle tee on varjul,
kellele Jumal igast küljest on pannud takistusi?
Sest ohkamine on mulle leivaks
ja mu kaebed voolavad nagu vesi.
Sest see, mille ees ma tundsin hirmu, tuli mulle kätte,
ja mida ma kartsin, see tabas mind.
Ei ole mul rahu,
ei vaikust ega hingamist,
küll aga on tulnud rahutus.”