28Tõelise tarkuse asupaikTõesti, hõbedal on leiukoht
ja kullal pesemispaik,
raud võetakse mullast
ja kivist valatakse vask.
Piir pannakse pimedusele
ning viimseni otsitakse üles
pimeduse ja sünguse kivi.
Kaevandusi murtakse eluasemeist eemal,
paigus, mille on unustanud jalad;
nad kõlguvad kõikudes, inimestest kaugel.
Maast kasvab leib, aga maa sügavused
pööratakse tulega pahupidi.
Selle kivimid on safiiride asukohaks
ja seal on kullatolmu.
Teed sinna ei tea kotkaski
ega märka kulli silm.
Seda ei talla uhked metsloomad,
seal ei kõnni noor lõvigi.
Ränikivi külge pistetakse käsi,
mäed pööratakse juurteni ümber.
Kaljudesse lõhutakse käike
ja silm saab näha kõiksugu aardeid.
Vooluste nõrgumiskohad tõkestatakse,
ja mis peidetud on, tuuakse valguse kätte.
Aga tarkus - kust seda leitakse?
ja kus on arukuse asupaik?
Ei tunne inimene selle hinda
ja seda ei leidu elavate maal.
Sügavus ütleb: „Minu sees seda pole.”
Ja meri ütleb: „Ei ole minu juures.”
Puhta kulla eestki ei saa seda osta
ega hõbedaga selle hinda vaagida.
See pole makstav Oofiri kullaga,
ei kalli oonüksi ega safiiriga.
Sellega pole võrreldav ei kuld ega klaas,
ka pole see vahetatav kuldriista vastu.
Koralle ja mägikristalli ei maksa mainidagi -
omandatud tarkus on enam väärt kui pärlid.
Sellega pole võrreldav Etioopia krüsoliit,
puhta kullagagi ei saa selle eest maksta.
Kust tuleb siis tarkus
ja kus on arukuse asupaik?
See on varjul kõigi elavate silmade eest,
peidetud taeva lindudegi eest.
Kadupaik ja surm ütlevad:
„Meie kõrvus on sellest ainult kuuldus.”
Jumal, tema tunneb teed sinna
ja tema teab selle asupaika.
Sest tema ulatub vaatama maa äärteni,
tema näeb kõike, mis taeva all on.
Kui ta andis tuulele kaalu
ja määras mõõduga veed,
kui ta andis vihmale seaduse
ja kõuepilvele tee,
siis ta nägi seda ja seletas,
valmistas ta ja uuris läbi.
Ja ta ütles inimesele:
„Vaata, Issanda kartus - see on tarkus,
ja hoidumine kurjast on arukus!””
ja kullal pesemispaik,
raud võetakse mullast
ja kivist valatakse vask.
Piir pannakse pimedusele
ning viimseni otsitakse üles
pimeduse ja sünguse kivi.
Kaevandusi murtakse eluasemeist eemal,
paigus, mille on unustanud jalad;
nad kõlguvad kõikudes, inimestest kaugel.
Maast kasvab leib, aga maa sügavused
pööratakse tulega pahupidi.
Selle kivimid on safiiride asukohaks
ja seal on kullatolmu.
Teed sinna ei tea kotkaski
ega märka kulli silm.
Seda ei talla uhked metsloomad,
seal ei kõnni noor lõvigi.
Ränikivi külge pistetakse käsi,
mäed pööratakse juurteni ümber.
Kaljudesse lõhutakse käike
ja silm saab näha kõiksugu aardeid.
Vooluste nõrgumiskohad tõkestatakse,
ja mis peidetud on, tuuakse valguse kätte.
Aga tarkus - kust seda leitakse?
ja kus on arukuse asupaik?
Ei tunne inimene selle hinda
ja seda ei leidu elavate maal.
Sügavus ütleb: „Minu sees seda pole.”
Ja meri ütleb: „Ei ole minu juures.”
Puhta kulla eestki ei saa seda osta
ega hõbedaga selle hinda vaagida.
See pole makstav Oofiri kullaga,
ei kalli oonüksi ega safiiriga.
Sellega pole võrreldav ei kuld ega klaas,
ka pole see vahetatav kuldriista vastu.
Koralle ja mägikristalli ei maksa mainidagi -
omandatud tarkus on enam väärt kui pärlid.
Sellega pole võrreldav Etioopia krüsoliit,
puhta kullagagi ei saa selle eest maksta.
Kust tuleb siis tarkus
ja kus on arukuse asupaik?
See on varjul kõigi elavate silmade eest,
peidetud taeva lindudegi eest.
Kadupaik ja surm ütlevad:
„Meie kõrvus on sellest ainult kuuldus.”
Jumal, tema tunneb teed sinna
ja tema teab selle asupaika.
Sest tema ulatub vaatama maa äärteni,
tema näeb kõike, mis taeva all on.
Kui ta andis tuulele kaalu
ja määras mõõduga veed,
kui ta andis vihmale seaduse
ja kõuepilvele tee,
siis ta nägi seda ja seletas,
valmistas ta ja uuris läbi.
Ja ta ütles inimesele:
„Vaata, Issanda kartus - see on tarkus,
ja hoidumine kurjast on arukus!””