1 Ja Iiob jätkas oma kõnet ning ütles:
2 „Nii tõesti kui elab Jumal,
kes võttis ära mu õiguse,
ja Kõigevägevam,
kes kibestas mu hinge;
3 niikaua kui minus on veel hingeõhku
ja mu ninas Jumala hõngu,
4 ei räägi mu huuled valet
ega kõnele mu keel pettust.
5 Jäägu see minust kaugele,
et annaksin teile õiguse!
Kuni ma pole hinge heitnud,
ei loobu ma oma vagadusest.
6 Ma hoian kinni oma õigusest ega jäta seda,
mu süda ei laida mind ühegi mu elupäeva pärast.
7 Käigu mu vaenlasel käsi nagu õelal
ja mu vastasel otsekui kurjategijal!
8 Sest mis lootus on jumalatul,
kui Jumal ta ära lõikab,
kui ta tema hinge nõuab?
9 Kas Jumal peaks kuulma ta kisendamist,
kui talle kitsas kätte tuleb?
10 Kas ta tunneb rõõmu Kõigevägevamast?
Kas ta hüüab Jumalat appi igal ajal?
11 Ma tahan teile õpetada Jumala kätt;
mida Kõigevägevam mõtleb, seda ma ei salga.
12 Vaata, te kõik olete ise seda näinud,
mispärast te siis lobisete tühja?
13 See on õela inimese osa Jumala juures,
ja pärisosa, mille vägivalla teostajad saavad Kõigevägevamalt:
14 kui tal on palju lapsi, siis on need mõõga jaoks,
ja tema järglastel ei ole küllalt leiba.
15 Kes temale järele jäävad, need matab katk,
ja ta lesknaised ei saa neid taga nutta.
16 Kui ta hõbedat kokku kuhjab nagu põrmu
ja riideid varub nagu savi,
17 siis varugu; aga õige paneb need selga
ja süütu pärib hõbeda.
18 Ta ehitab oma koja riidekoi eeskujul,
hüti sarnaselt, mille vahimees teeb.
19 Rikas on ta magama heites,
kuid mitte kauem;
kui ta silmad avab,
siis ei ole tal enam midagi.
20 Suur hirm saab ta kätte nagu voolas vesi
ja öösel viib tuulekeeris ta kaasa.
21 Idatuul tõstab ta üles ja ta läheb -
see pühib ta ära tema asupaigast.
22 Tema peale visatakse ilma armuta kive
ja ta peab põgenema nende käe eest.
23 Tema pärast plaksutatakse käsi,
ja paigast, kus ta asus, vilistatakse temale järele.
27
Iiob kinnitab, et ta on õige