1 Siis rääkis Iiob ja ütles:
2 „Kuidas sa küll oled aidanud rammetut,
toetanud jõuetut käsivart!
3 Kuidas sa küll oled rumalale nõu andnud
ja suurt tarkust õpetanud!
4 Kelle abiga sa oled pidanud kõnesid
ja kelle vaim on sinust välja tulnud?
5 Surnute vaimud all värisevad,
hirmu täis on veed ja nende elanikud.
6 Paljas on surmavald Jumala ees
ja kadupaigal pole katet.
7 Ta laotab põhjakaare tühjuse üle
ja riputab maa eimillegi kohale.
8 Ta seob veed oma pilvedesse
ja pilv ei rebenegi nende raskuse all.
9 Ta peidab oma aujärje,
laotab selle üle oma pilve.
10 Ta joonistab vetepinnale sõõri
kuni valguse ja pimeduse piirini.
11 Taeva sambad kõiguvad
ja kohkuvad tema sõitlusest.
12 Oma rammuga liigutab ta merd
ja oma taibukuses peksab ta Rahabit.
13 Tema hingusest selgib taevas,
tema käsi torkab läbi põgeneva mao.
14 Vaata, need on ainult tema tee ääred.
Ja see on siiski ainult sosin,
mida me temast kuuleme.
Aga tema vägevuse äikest -
kes seda suudaks mõista?”
26
Iiob kuulutab Jumala suurust ja väge