18Bildad kirjeldab õela saatustSiis rääkis suhiit Bildad ja ütles:
„Millal sa teed sõnadele lõpu?
Mõtle järele, ja rääkigem siis.
Miks peetakse meid loomadeks,
oleme rumalad teie silmis?
Sina, kes vihas oma hinge lõhki käristad -
kas sinu pärast jäetakse maha maa
või nihutatakse kalju oma asemelt?
Jah, õela valgus kustub
ja tema tuleleek ei paista.
Ta telgis pimeneb valgus
ja ta kohal kustub tema lamp.
Ta jõudsad sammud jäävad lühikeseks
ja ta oma nõu paiskab ta maha.
Sest ta oma jalad viivad ta võrku
ja ta käib püüniste peal.
Püüdepael haarab teda kannast,
lõks hoiab teda kinni.
Tema jaoks on peidetud maa peale köis,
teerajale silmus.
Kõikjal kohutab teda suur hirm
ja kihutab tema kannul.
Õnnetus tunneb nälga tema järele,
hukatus on valmis tema kukutamiseks.
Tõbi sööb ta naha,
surma esmasündinu sööb ta liikmed.
Tema telgist kistakse ta lootus
ja teda aetakse suure hirmu kuninga juurde.
Tema telki asub elama see,
mis pole tema oma,
ta eluaseme peale puistatakse väävlit.
Temal kuivavad juured alt
ja närtsivad oksad pealt.
Mälestus temast kaob maalt
ja ta nime ei nimetata tänaval.
Ta tõugatakse valgusest pimedusse
ja aetakse maailmast ära.
Temale ei jää järglast ega sugu oma rahva seas,
ja mitte ühtegi pääsenut sealt, kus ta viibis.
Inimesed läänes ehmuvad tema hukatuspäevast
ja inimesi idas haarab hirm.
Tõesti, nõnda sünnib ülekohtutegija hoonega
ja nõnda selle paigaga, kes Jumalat ei tunne.”
„Millal sa teed sõnadele lõpu?
Mõtle järele, ja rääkigem siis.
Miks peetakse meid loomadeks,
oleme rumalad teie silmis?
Sina, kes vihas oma hinge lõhki käristad -
kas sinu pärast jäetakse maha maa
või nihutatakse kalju oma asemelt?
Jah, õela valgus kustub
ja tema tuleleek ei paista.
Ta telgis pimeneb valgus
ja ta kohal kustub tema lamp.
Ta jõudsad sammud jäävad lühikeseks
ja ta oma nõu paiskab ta maha.
Sest ta oma jalad viivad ta võrku
ja ta käib püüniste peal.
Püüdepael haarab teda kannast,
lõks hoiab teda kinni.
Tema jaoks on peidetud maa peale köis,
teerajale silmus.
Kõikjal kohutab teda suur hirm
ja kihutab tema kannul.
Õnnetus tunneb nälga tema järele,
hukatus on valmis tema kukutamiseks.
Tõbi sööb ta naha,
surma esmasündinu sööb ta liikmed.
Tema telgist kistakse ta lootus
ja teda aetakse suure hirmu kuninga juurde.
Tema telki asub elama see,
mis pole tema oma,
ta eluaseme peale puistatakse väävlit.
Temal kuivavad juured alt
ja närtsivad oksad pealt.
Mälestus temast kaob maalt
ja ta nime ei nimetata tänaval.
Ta tõugatakse valgusest pimedusse
ja aetakse maailmast ära.
Temale ei jää järglast ega sugu oma rahva seas,
ja mitte ühtegi pääsenut sealt, kus ta viibis.
Inimesed läänes ehmuvad tema hukatuspäevast
ja inimesi idas haarab hirm.
Tõesti, nõnda sünnib ülekohtutegija hoonega
ja nõnda selle paigaga, kes Jumalat ei tunne.”