15Eliifas noomib IiobitSiis rääkis teemanlane Eliifas ja ütles:
„Kas tark tohib vastata tuulepäiselt
ja täita oma rinda idatuulega,
seletada kõlbmatute kõnedega,
sõnadega, millest pole kasu?
Sa teed tühjaks isegi jumalakartuse
ja rikud hardust Jumala ees.
Sest su süü paneb sulle sõnad suhu
ja sa valid kavalate keele.
Su oma suu süüdistab sind, aga mitte mina,
su oma huuled kostavad su vastu.
Kas oled sina esimese inimesena sündinud?
Ons sind enne mäekünkaid sünnitatud?
Kas oled sina Jumala nõupidamist kuulnud
ja nõnda enesele tarkuse toonud?
Mis see on, mida sina tead, aga meie ei tea,
mida sina mõistad, aga meie mitte?
Meiegi hulgas on hallpäid ja elatanuid,
ealt vanemad kui su isa.
Ons sinu jaoks väike Jumala troost,
või sõna, mis kohtleb sind leebelt?
Kuhu su süda sind kisub
ja kuhu su silmad sihivad,
et sa pöörad oma vaimu Jumala vastu
ja paiskad sõnu suust välja?
Kuidas võiks inimene olla puhas,
naisest sündinul olla õigus?
Vaata, tema ei usu oma ingleidki
ja tema silmis ei ole taevadki selged,
veel vähem siis põlastusväärset ja laostunut,
meest, kes väärtegusid joob nagu vett.
Mina kuulutan sulle, kuule mind,
ja ma jutustan, mida olen näinud,
mida targad on teada andnud,
mida ei olnud salanud nende vanemad,
kellele üksi oli antud maa
ja kelle seas veel võõras ei olnud käinud:
süüdlane vaevleb kogu eluaja
ja jõhkrale on talletatud pisut aastaid.
Hirmuhääled on tal kõrvus,
rahuajalgi tuleb hävitaja temale kallale.
Ei ta usu, et ta pimedusest välja pääseb:
ta on mõõgale määratud.
Ta peab hulkuma leiva pärast: kus seda on?
Ta teab, et pimedusepäev on temale valmis.
Ahastus ja häda hirmutavad teda,
vallutavad tema nagu tapluseks valmis kuningas.
Sest ta on sirutanud oma käe Jumala vastu
ja on suurustanud Kõigevägevama ees,
joostes kangekaelselt tema vastu
oma paksukühmuliste kilpidega.
Sest ta on katnud oma näo rasvaga,
on kasvatanud puusadele lihavust
ja on elanud hävitatud linnades,
kodades, kus ei olnud luba elada,
mis olid määratud varemeiks.
Ta ei saa rikkaks,
ta varandus ei kesta kaua
ja tema omand ei kaldu maha.
Ta ei pääse pimedusest,
kuumus kuivatab ta võsu
ja ta taandub tema suu hinguse ees.
Ärgu ta lootku tühjale - ta eksib!
Sest temale saab tasuks tühjus.
See läheb täide enneaegselt
ja tema võsud ei haljenda enam.
Ta ajab otsekui viinapuu
maha oma küpsemata kobarad
ja pillab õisi nagu õlipuu.
Sest jumalatute jõuk jääb viljatuks
ja tuli põletab meeleheavõtjate telgid.
Nad on lapseootel vaevaga
ja sünnitavad nurjatust,
nende ihu saab toime pettusega.”
„Kas tark tohib vastata tuulepäiselt
ja täita oma rinda idatuulega,
seletada kõlbmatute kõnedega,
sõnadega, millest pole kasu?
Sa teed tühjaks isegi jumalakartuse
ja rikud hardust Jumala ees.
Sest su süü paneb sulle sõnad suhu
ja sa valid kavalate keele.
Su oma suu süüdistab sind, aga mitte mina,
su oma huuled kostavad su vastu.
Kas oled sina esimese inimesena sündinud?
Ons sind enne mäekünkaid sünnitatud?
Kas oled sina Jumala nõupidamist kuulnud
ja nõnda enesele tarkuse toonud?
Mis see on, mida sina tead, aga meie ei tea,
mida sina mõistad, aga meie mitte?
Meiegi hulgas on hallpäid ja elatanuid,
ealt vanemad kui su isa.
Ons sinu jaoks väike Jumala troost,
või sõna, mis kohtleb sind leebelt?
Kuhu su süda sind kisub
ja kuhu su silmad sihivad,
et sa pöörad oma vaimu Jumala vastu
ja paiskad sõnu suust välja?
Kuidas võiks inimene olla puhas,
naisest sündinul olla õigus?
Vaata, tema ei usu oma ingleidki
ja tema silmis ei ole taevadki selged,
veel vähem siis põlastusväärset ja laostunut,
meest, kes väärtegusid joob nagu vett.
Mina kuulutan sulle, kuule mind,
ja ma jutustan, mida olen näinud,
mida targad on teada andnud,
mida ei olnud salanud nende vanemad,
kellele üksi oli antud maa
ja kelle seas veel võõras ei olnud käinud:
süüdlane vaevleb kogu eluaja
ja jõhkrale on talletatud pisut aastaid.
Hirmuhääled on tal kõrvus,
rahuajalgi tuleb hävitaja temale kallale.
Ei ta usu, et ta pimedusest välja pääseb:
ta on mõõgale määratud.
Ta peab hulkuma leiva pärast: kus seda on?
Ta teab, et pimedusepäev on temale valmis.
Ahastus ja häda hirmutavad teda,
vallutavad tema nagu tapluseks valmis kuningas.
Sest ta on sirutanud oma käe Jumala vastu
ja on suurustanud Kõigevägevama ees,
joostes kangekaelselt tema vastu
oma paksukühmuliste kilpidega.
Sest ta on katnud oma näo rasvaga,
on kasvatanud puusadele lihavust
ja on elanud hävitatud linnades,
kodades, kus ei olnud luba elada,
mis olid määratud varemeiks.
Ta ei saa rikkaks,
ta varandus ei kesta kaua
ja tema omand ei kaldu maha.
Ta ei pääse pimedusest,
kuumus kuivatab ta võsu
ja ta taandub tema suu hinguse ees.
Ärgu ta lootku tühjale - ta eksib!
Sest temale saab tasuks tühjus.
See läheb täide enneaegselt
ja tema võsud ei haljenda enam.
Ta ajab otsekui viinapuu
maha oma küpsemata kobarad
ja pillab õisi nagu õlipuu.
Sest jumalatute jõuk jääb viljatuks
ja tuli põletab meeleheavõtjate telgid.
Nad on lapseootel vaevaga
ja sünnitavad nurjatust,
nende ihu saab toime pettusega.”