1 Siis ta hüüdis mu kuuldes valju häälega, öeldes: „Tulge
siia, linna nuhtlejad, ja igaühel olgu käes hävitusriist!”
2 Ja vaata, kuus meest tuli Ülavärava poolt, mis on põhja
poole, ja igaühel oli käes oma purustusriist; aga nende seas oli
mees, linased riided seljas ja kirjutustarbed puusal; ja nad
tulid ning asusid vaskaltari kõrvale.
3 Ja Iisraeli Jumala auhiilgus tõusis keerubi pealt, mille
peal ta oli, koja lävele ja hüüdis linaste riietega meest,
kellel olid kirjutustarbed puusal.
4 Ja Issand ütles temale: „Mine läbi linna, läbi
Jeruusalemma, ja tee märk nende laubale, kes ohkavad ja
ägavad jäleduste pärast, mida selles linnas tehakse!”
5 Ja neile teistele ütles ta minu kuuldes: „Minge tema järel
läbi linna ja lööge! Teie silm ärgu kurvastagu ja ärge andke
armu!
6 Tapke sootuks vanad, noored mehed ja neitsid, lapsed ja
naised, aga ärge puudutage ühtegi, kellel on märk küljes! Ja
alustage minu pühamust!” Ja nad alustasid meestest, vanemaist, kes
olid koja ees.
7 Ja ta ütles neile: „Rüvetage koda ja täitke õued
mahalöödutega! Minge!” Ja nad läksid välja ning alustasid linnas
tapatööd.
8 Aga kui nad olid maha löömas ja mina olin üksi jäänud, siis
ma langesin silmili maha ja kisendasin ning ütlesin: „Oh Issand Jumal!
Kas sa tahad hävitada kogu Iisraeli jäägi, et sa valad
oma tulise viha Jeruusalemma peale?”
9 Siis ta ütles mulle: „Iisraeli ja Juuda soo süü on
väga suur; maa on täis veresüüd ja linn on täis õiguseväänamist,
sest nad ütlevad: Issand on maa maha jätnud, Issand ei näe!
10 Sellepärast minugi silm ei kurvasta ja ma ei anna armu. Ma
panen nende eluviisid neile pea peale.”
11 Ja vaata, linaste riietega mees, kellel olid
kirjutustarbed puusal, tõi sõna, öeldes: „Ma tegin, nagu sa mind
käskisid.”