7Iisraeli häving on tulemasJa mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
„Ja sina, inimesepoeg, nõnda ütleb Issand Jumal Iisraeli
maale: Lõpp! Üle nelja maapiiri tuleb lõpp!
Nüüd tuleb sulle lõpp, sest ma läkitan oma viha su peale
ning mõistan kohut su üle su eluviiside kohaselt ja panen su
peale kõik su jäledused!
Mu silm ei kurvasta sinu pärast ja ma ei anna armu, vaid
panen su eluviisid su peale ja su jäledused tulevad su keskele;
ja te saate tunda, et mina olen Issand.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Õnnetus! Üksnes õnnetus!
Vaata, see tuleb!
Lõpp tuleb, tuleb lõpp! See saabub sulle! Vaata, see tuleb!
Järg tuleb sinu kätte, maa elanik! Aeg tuleb, päev on
ligidal: jahmatuseks, aga mitte rõõmuhõikeiks mägedel.
Nüüd varsti ma valan su peale oma tulise viha ja lasen sul
tunda oma viha; ma mõistan kohut su üle su eluviiside kohaselt
ja panen su peale kõik su jäledused.
Mu silm ei kurvasta ja ma ei anna armu; su eluviiside
kohaselt tasun ma sulle ja su jäledused tulevad su keskele;
ja te saate tunda, et mina, Issand, olen see, kes teid lööb.
Vaata, päev! Vaata, see tuleb! Järg on tulnud, väärus
õitseb, ülbus lokkab!
Vägivald tõuseb õeluse vitsaks; neist ei jää midagi üle,
ei nende rikkusest ega nende kärast ega nende ilust.
Aeg tuleb, päev ligineb! Ostja ärgu rõõmustagu ja müüja
ärgu kurvastagu, sest tuline viha tuleb kogu selle rahvahulga
peale!
Jah, müüja ei pääse tagasi müüdu juurde, kui nad ongi veel
elus elavate keskel; sest nägemus kogu selle rahvahulga kohta
ei pöördu ära ja oma patusse jäädes ei säilita ükski oma elu.
Puhutakse küll sarve ja seatakse kõik valmis, aga ükski ei
lähe sõtta, sest mu tuline viha on kogu selle rahvahulga
vastu.
Väljas on mõõk ning sees on katk ja nälg; kes on väljal,
see sureb mõõga läbi, ja kes on linnas, selle sööb nälg ja katk.
Ja kui neist mõned pääsevad, siis on need
mägedel otsekui kudrutavad kuristike tuvid, igaüks nutab oma
süü pärast.
Kõik käed lõtvuvad ja kõik põlved muutuvad nõrgaks.
Nad rõivastuvad kotiriidesse ja neid katab värin; kõigi
nägudel on häbi ja kõigi pead on paljaks pöetud.
Oma hõbeda nad viskavad tänavaile ja nende kuld on
roojane; nende hõbe ja kuld ei päästa neid Issanda vihapäeval,
nad ei saa sellega toita oma hinge ega täita oma kõhtu; sest see
on saanud neile komistuskiviks süüsse.
Nad on tarvitanud oma kallisasju uhkuseks ja on
neist valmistanud oma jäledad, põlastusväärsed kujud;
seepärast ma teen selle kõik neile roojaseks.
Ma annan selle riisumiseks võõrastele ja saagiks maa
õelaile, ja need teotavad seda.
Ma pööran neist ära oma palge ja mu kallisvara teotatakse;
selle kallale tulevad röövlid ja need teotavad seda.
Valmista ahelad, sest maa on täis veresüüd ja linn on täis
vägivalda!
Ja ma toon kõige halvemad paganaist ja need pärivad nende
kojad; ma lõpetan nende vägevate kõrkuse ja nende pühamud
teotatakse.
Ahastus tuleb ja nad otsivad rahu, aga seda ei ole.
Õnnetus tuleb õnnetuse peale, kuulujutt kuulujutu järele;
siis nad nõuavad prohvetilt nägemust, aga Seadus on kadunud
preestreilt ja nõu vanemailt.
Kuningas leinab, vürst rüütab enese ehmatusega ja maa rahva
käed värisevad; ma kohtlen neid nende eluviiside kohaselt ja
mõistan kohut nende üle nende oma seaduste järgi ning nad saavad
tunda, et mina olen Issand.”
„Ja sina, inimesepoeg, nõnda ütleb Issand Jumal Iisraeli
maale: Lõpp! Üle nelja maapiiri tuleb lõpp!
Nüüd tuleb sulle lõpp, sest ma läkitan oma viha su peale
ning mõistan kohut su üle su eluviiside kohaselt ja panen su
peale kõik su jäledused!
Mu silm ei kurvasta sinu pärast ja ma ei anna armu, vaid
panen su eluviisid su peale ja su jäledused tulevad su keskele;
ja te saate tunda, et mina olen Issand.
Nõnda ütleb Issand Jumal: Õnnetus! Üksnes õnnetus!
Vaata, see tuleb!
Lõpp tuleb, tuleb lõpp! See saabub sulle! Vaata, see tuleb!
Järg tuleb sinu kätte, maa elanik! Aeg tuleb, päev on
ligidal: jahmatuseks, aga mitte rõõmuhõikeiks mägedel.
Nüüd varsti ma valan su peale oma tulise viha ja lasen sul
tunda oma viha; ma mõistan kohut su üle su eluviiside kohaselt
ja panen su peale kõik su jäledused.
Mu silm ei kurvasta ja ma ei anna armu; su eluviiside
kohaselt tasun ma sulle ja su jäledused tulevad su keskele;
ja te saate tunda, et mina, Issand, olen see, kes teid lööb.
Vaata, päev! Vaata, see tuleb! Järg on tulnud, väärus
õitseb, ülbus lokkab!
Vägivald tõuseb õeluse vitsaks; neist ei jää midagi üle,
ei nende rikkusest ega nende kärast ega nende ilust.
Aeg tuleb, päev ligineb! Ostja ärgu rõõmustagu ja müüja
ärgu kurvastagu, sest tuline viha tuleb kogu selle rahvahulga
peale!
Jah, müüja ei pääse tagasi müüdu juurde, kui nad ongi veel
elus elavate keskel; sest nägemus kogu selle rahvahulga kohta
ei pöördu ära ja oma patusse jäädes ei säilita ükski oma elu.
Puhutakse küll sarve ja seatakse kõik valmis, aga ükski ei
lähe sõtta, sest mu tuline viha on kogu selle rahvahulga
vastu.
Väljas on mõõk ning sees on katk ja nälg; kes on väljal,
see sureb mõõga läbi, ja kes on linnas, selle sööb nälg ja katk.
Ja kui neist mõned pääsevad, siis on need
mägedel otsekui kudrutavad kuristike tuvid, igaüks nutab oma
süü pärast.
Kõik käed lõtvuvad ja kõik põlved muutuvad nõrgaks.
Nad rõivastuvad kotiriidesse ja neid katab värin; kõigi
nägudel on häbi ja kõigi pead on paljaks pöetud.
Oma hõbeda nad viskavad tänavaile ja nende kuld on
roojane; nende hõbe ja kuld ei päästa neid Issanda vihapäeval,
nad ei saa sellega toita oma hinge ega täita oma kõhtu; sest see
on saanud neile komistuskiviks süüsse.
Nad on tarvitanud oma kallisasju uhkuseks ja on
neist valmistanud oma jäledad, põlastusväärsed kujud;
seepärast ma teen selle kõik neile roojaseks.
Ma annan selle riisumiseks võõrastele ja saagiks maa
õelaile, ja need teotavad seda.
Ma pööran neist ära oma palge ja mu kallisvara teotatakse;
selle kallale tulevad röövlid ja need teotavad seda.
Valmista ahelad, sest maa on täis veresüüd ja linn on täis
vägivalda!
Ja ma toon kõige halvemad paganaist ja need pärivad nende
kojad; ma lõpetan nende vägevate kõrkuse ja nende pühamud
teotatakse.
Ahastus tuleb ja nad otsivad rahu, aga seda ei ole.
Õnnetus tuleb õnnetuse peale, kuulujutt kuulujutu järele;
siis nad nõuavad prohvetilt nägemust, aga Seadus on kadunud
preestreilt ja nõu vanemailt.
Kuningas leinab, vürst rüütab enese ehmatusega ja maa rahva
käed värisevad; ma kohtlen neid nende eluviiside kohaselt ja
mõistan kohut nende üle nende oma seaduste järgi ning nad saavad
tunda, et mina olen Issand.”