1 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
2 „Inimesepoeg, räägi oma rahva lastega ja ütle neile: Kui ma
toon mõõga maa kallale, aga maa rahvas on võtnud enese keskelt
ühe mehe ning on pannud selle enesele vahimeheks -
3 ja kui see näeb mõõga tulevat maa kallale ja puhub sarve
ning hoiatab rahvast -,
4 siis, kui keegi kuuleb sarvehäält, aga ei lase ennast
hoiatada, tuleb mõõk ja võtab tema ära; tema veri tuleb ta enese
pea peale:
5 ta kuulis sarvehäält, aga ei lasknud ennast hoiatada; tema
veri tuleb ta enese peale. Aga oleks ta lasknud ennast hoiatada,
siis ta oleks päästnud oma hinge.
6 Aga kui vahimees näeb mõõga tulevat, aga ei puhu sarve ega
hoiata rahvast ja mõõk tuleb ning võtab ära nende hulgast ühe
hinge, siis võetakse see küll ta oma süü pärast, kuid tema verd
ma nõuan vahimehe käest.
7 Ja sina, inimesepoeg, sinu olen ma pannud Iisraeli soole
vahimeheks. Kui sa kuuled sõna minu suust, siis sa pead neid
hoiatama minu poolt.
8 Kui ma ütlen õelale: Õel, sa pead surema!, sina aga ei
räägi, et manitseda õelat pöörduma tema teelt, siis see õel küll
sureb oma süü pärast, kuid tema verd ma küsin sinu käest.
9 Aga kui sa manitsed õelat tema tee pärast, et ta sellelt
pöörduks, tema aga ei pöördu oma teelt, siis ta sureb oma süü
pärast ja sina oled päästnud oma hinge.
10 Ja sina, inimesepoeg, ütle Iisraeli soole: Nõnda te
räägite ja ütlete: Meie üleastumised ja patud on meie peal ja
nende tõttu me hääbume; kuidas me siis võiksime jääda elama?
11 Ütle neile: Nii tõesti kui ma elan, ütleb Issand Jumal, ei
ole mul hea meel õela surmast, vaid sellest, et õel pöörduks oma
teelt ja jääks ellu. Pöörduge, pöörduge oma kurjadelt teedelt, sest
miks peaksite surema, Iisraeli sugu!
12 Ja sina, inimesepoeg, ütle oma rahva lastele: Õige õigus
ei päästa teda tema üleastumise päeval, ja õela õelus ei pane
teda komistama päeval, kui ta pöördub oma õelusest; õige ei või
elada oma õigusest päeval, kui ta pattu teeb.
13 Kui ma ütlen õigele, et ta tõesti jääb elama, tema aga
loodab oma õiguse peale ja teeb ülekohut, siis ei peeta meeles
ühtegi ta õiget tegu, vaid ta sureb oma ülekohtu pärast, mida ta
tegi.
14 Ja kui ma ütlen õelale, et ta peab surema, tema aga
pöördub oma patust ja teeb, mis on kohus ja õige -
15 kui see õel annab tagasi pandi, asendab röövitu ja käib
elu seaduste järgi ilma ülekohut tegemata -, siis ta jääb tõesti
elama, ta ei sure.
16 Ühtegi ta pattu, mis ta on teinud, ei peeta meeles tema
vastu: ta on teinud, mis on kohus ja õige, ta jääb tõesti elama.
17 Ometi ütlevad su rahva lapsed: „Issanda tee ei ole õige!”
Kuid nende enda tee ei ole õige!
18 Kui õige pöördub oma õigusest ja teeb ülekohut, siis ta
sureb selle pärast.
19 Ja kui õel pöördub oma õelusest ja teeb, mis on kohus ja
õige, siis ta jääb selle pärast elama.
20 Aga teie ütlete veel: „Issanda tee ei ole õige!” Mina
mõistan kohut igaühe üle teie seast tema teede kohaselt, oh
Iisraeli sugu.”
21 Ja meie vangipõlve kaheteistkümnendal aastal, kümnenda kuu
viiendal päeval tuli mu juurde põgenik Jeruusalemmast ja ütles:
„Linn on vallutatud!”
22 Aga Issanda käsi oli tulnud mu peale õhtul, enne kui
põgenik tuli, ja ta oli avanud mu suu, enne kui too jõudis
hommikul mu juurde. Nõnda avati mu suu ja ma ei olnud enam tumm.
23 Ja mulle tuli Issanda sõna; ta ütles:
24 „Inimesepoeg! Need, kes elavad neis laastatud paigus
Iisraeli maal, räägivad ja ütlevad: „Aabraham oli ainult üksinda
ja ta päris maa; meid aga on palju, maa on antud meile
pärandiks.”
25 Seepärast ütle neile: Nõnda ütleb Issand Jumal: Te sööte
liha verega, tõstate oma silmad oma ebajumalate poole ja valate
verd; ja teie peaksite pärima maa?
26 Te seisate oma mõõga najal, teete jäledust ja rüvetate
igaüks oma ligimese naist; ja teie peaksite pärima maa?
27 Ütle neile nii: Nõnda ütleb Issand Jumal: Nii tõesti kui
ma elan, langevad need, kes on laastatud paigus, mõõga läbi, ja
need, kes on lagedal väljal, annan ma metsalistele toiduks, ja
need, kes on varjupaikades ja koobastes, surevad katku.
28 Ja ma teen maa tühjaks ja lagedaks ning tema kõrgil
vägevusel on lõpp; Iisraeli mäed jäävad lagedaks ja ükski ei käi
seal.
29 Ja nad saavad tunda, et mina olen Issand, kui ma teen maa
tühjaks ja lagedaks kõigi nende jäleduste pärast, mis nad on
teinud.
30 Ja sina, inimesepoeg! Su rahva lapsed räägivad sinust
seinte ääres ja kodade lävel ning ütlevad isekeskis üksteisele
nõnda: „Tulge ometi ja kuulake, milline sõna nüüd tuleb
Issandalt!”
31 Nad tulevad su juurde, nagu rahval on viisiks tulla, ja nad
istuvad su ees nagu minu rahvas ja kuulevad su sõnu, aga nad ei
tee nende järgi; sest neil on meelitused suus, nad teevad nende
järgi ja nende süda ajab taga omakasu.
32 Ja vaata, sa oled neile nagu armastuslaul, ilus kõlalt ja
kaunisti kanneldatud: nad kuulevad küll su sõnu, aga nad ei tee
nende järgi.
33 Aga kui see täide läheb, vaata, see läheb täide, siis
saavad nad teada, et nende keskel on olnud prohvet.”