Hoosea  « eelmine järgmine » raamat     « eelmine 4, 5, 6, 7, 8, 9, 10, 11, 12, 13 järgmine » peatükk ‹

1 Ära rõõmusta, Iisrael,
 ära hõiska nagu teised rahvad!
 Sest sa oled hoora viisil
 lahkunud oma Jumalast,
 oled armastanud hoorapalka
 kõigis rehealustes. 
2 Rehi ja surutõrs neid ei toida
 ja veini ei pea neil olema. 
3 Nad ei saa jääda Issanda maale,
 vaid Efraim läheb tagasi Egiptusesse
 ja nad peavad Assuris sööma roojaseid asju. 
4 Seal nad ei kalla Issandale veini
 ja nende tapaohvrid pole talle meele järgi;
 nende leib on nagu leinaleib:
 kõik, kes seda söövad, rüvetavad endid;
 sest leiba on neil ainult eneste jaoks,
 Issanda kotta seda ei tule. 
5 Mida te teete pühade ajal,
 Issanda-püha päevadel? 
6 Jah, vaata, nad peavad lahkuma laastamise pärast;
 neid kogub Egiptus, neid matab Memfis;
 umbrohi pärib nende hõbeasjad,
 nende telkides kasvavad ohakad.
  
7 Katsumise päevad tulevad,
 kättemaksu päevad tulevad,
 Iisrael saab seda tunda.
 „Prohvet on rumal, vaimumees on hull!”
 Et su süü on suur,
 siis on ka vaen suur. 
8 Efraim luurab prohvetit, kes on mu Jumalaga.
 Kõigil ta teedel on linnupüüdja pael,
 ta Jumala kojas on vaenulikkus. 
9 Nad on sügavalt laostunud,
 otsekui Gibea päevil;
 aga tema mäletab nende süüd
 ja nuhtleb neid nende pattude eest. 
10 Ma leidsin Iisraeli
 nagu viinamarjad kõrbes;
 nagu esimesed marjad noorel viigipuul,
 nõnda leidsin teie vanemad.
 Aga nad tulid Baal-Peori,
 pühendasid endid Häbile
 ja muutusid põlastusväärseiks
 nagu see, keda nad armastasid. 
11 Efraim - linnuna lendab ära nende au,
 enam ei ole sünnitust,
 rasedust ega eostust. 
12 Ja kuigi nad kasvataksid
 oma lapsed suureks,
 teen mina nad lastetuks,
 inimestest lahti.
 Tõesti, häda neile,
 kui ma neist eemaldun! 
13 Efraim, nagu ma näen, on palmiks,
 mis on istutatud vainule;
 aga Efraim peab viima oma lapsed
 tapja kätte. 
14 Anna neile, Issand,
 mida sa pidid andma:
 anna neile viljatu rüpp
 ja kuivetunud rinnad! 
15 Kõik nende kurjus on Gilgalis,
 seal hakkasin ma neid vihkama.
 Nende kurjade tegude pärast
 ajan ma nad ära oma kojast.
 Ma ei armasta neid enam:
 kõik nende vürstid on tõrksad. 
16 Efraim lüüakse maha,
 nende juur kuivab,
 nad ei kanna vilja.
 Kui nad siiski sünnitaksid,
 surmaksin mina nende kalli ihuvilja. 
17 Minu Jumal hülgab nad,
 sest nad ei kuula teda.
 Neist saavad põgenikud paganate seas.