5Iisraeli taganemise karistusKuulge seda, preestrid,
ja pane tähele, Iisraeli sugu!
Kuulata, kuninglik koda!
Sest teid tabab kohus.
Jah, te olete püüdepaelaks Mispale
ja võrguks, mis on laotatud Taabori peale.
Te süvendate Sittimi kõlvatust,
aga mina karistan teid kõiki.
Mina tunnen Efraimi
ja Iisrael ei ole mu eest varjul;
sest nüüd, Efraim, oled sa teinud hooratööd,
Iisrael on ennast roojastanud.
Nende teod ei luba neil
pöörduda oma Jumala poole,
sest nende sees on hooruse vaim
ja nad ei tunne Issandat.
Iisraeli kõrkus tunnistab temale otse näkku,
Iisrael ja Efraim komistavad oma süü läbi,
Juudagi komistab koos nendega.
Oma lammaste ja härgadega
lähevad nad küll otsima Issandat,
aga nad ei leia teda:
ta on tõmbunud neist eemale.
Nad on olnud Issanda vastu truuduseta,
sest nad on sünnitanud võõraid lapsi.
Nüüd neelab „noorkuu” neid koos nende põldudega.
Puhuge sarve Gibeas, pasunat Raamas!
Tõstke sõjakisa Beet-Aavenis!
Juba ollakse sul kannul, Benjamin!
Efraim muutub karistuspäeval kõrbeks.
Iisraeli suguharude keskel ma kuulutan tõde.
Juuda vürstid on saanud
piirinihutajate sarnaseks;
ma valan nende peale
oma viha nagu vett.
Efraimile on liiga tehtud, õigus on rikutud,
sest ta tahab käia käsu järgi.
Aga mina olen Efraimile nagu koi
ja Juuda soole nagu mädanik.
Kui Efraim nägi oma haigust
ja Juuda oma paiset,
siis läks Efraim Assurisse
ja läkitas suurkuninga juurde;
aga tema ei suutnud teha teid terveks
ega ravida teid paisetest.
Sest mina olen Efraimile nagu lõvi
ja Juuda soole nagu noor lõvi:
mina murran nad maha ja lähen,
kannan ära, ja päästjat ei ole.
Ma lähen, pöördun tagasi oma asupaika,
kuni nad kahetsevad ja otsivad mu palet;
oma kitsikuses otsivad nad mind.
ja pane tähele, Iisraeli sugu!
Kuulata, kuninglik koda!
Sest teid tabab kohus.
Jah, te olete püüdepaelaks Mispale
ja võrguks, mis on laotatud Taabori peale.
Te süvendate Sittimi kõlvatust,
aga mina karistan teid kõiki.
Mina tunnen Efraimi
ja Iisrael ei ole mu eest varjul;
sest nüüd, Efraim, oled sa teinud hooratööd,
Iisrael on ennast roojastanud.
Nende teod ei luba neil
pöörduda oma Jumala poole,
sest nende sees on hooruse vaim
ja nad ei tunne Issandat.
Iisraeli kõrkus tunnistab temale otse näkku,
Iisrael ja Efraim komistavad oma süü läbi,
Juudagi komistab koos nendega.
Oma lammaste ja härgadega
lähevad nad küll otsima Issandat,
aga nad ei leia teda:
ta on tõmbunud neist eemale.
Nad on olnud Issanda vastu truuduseta,
sest nad on sünnitanud võõraid lapsi.
Nüüd neelab „noorkuu” neid koos nende põldudega.
Puhuge sarve Gibeas, pasunat Raamas!
Tõstke sõjakisa Beet-Aavenis!
Juba ollakse sul kannul, Benjamin!
Efraim muutub karistuspäeval kõrbeks.
Iisraeli suguharude keskel ma kuulutan tõde.
Juuda vürstid on saanud
piirinihutajate sarnaseks;
ma valan nende peale
oma viha nagu vett.
Efraimile on liiga tehtud, õigus on rikutud,
sest ta tahab käia käsu järgi.
Aga mina olen Efraimile nagu koi
ja Juuda soole nagu mädanik.
Kui Efraim nägi oma haigust
ja Juuda oma paiset,
siis läks Efraim Assurisse
ja läkitas suurkuninga juurde;
aga tema ei suutnud teha teid terveks
ega ravida teid paisetest.
Sest mina olen Efraimile nagu lõvi
ja Juuda soole nagu noor lõvi:
mina murran nad maha ja lähen,
kannan ära, ja päästjat ei ole.
Ma lähen, pöördun tagasi oma asupaika,
kuni nad kahetsevad ja otsivad mu palet;
oma kitsikuses otsivad nad mind.