13Efraimile kuulutatakse kaduKui Efraim kõneles, värisesid kõik,
ta oli Iisraelis ülistatud;
aga ta sai Baali pärast süüdlaseks
ja pidi surema.
Nüüd teevad nad edasi pattu
ja valmistavad enestele
hõbedast valatud kujud,
ebajumalate kujud oma kujutluse järgi -
kõik sepatöö.
Nad ütlevad neile:
„Ohverdajad suudelgu vasikaid!”
Seepärast on nad nagu hommikune pilv,
nagu kaste, mis varakult kaob,
nagu aganad, mis rehealusest tuulatakse,
nagu unkast tõusev suits.
Aga mina olen Issand, su Jumal,
Egiptusemaalt alates;
sa ei tohi tunda minu kõrval muud jumalat
ja ei ole muud päästjat kui mina.
Mina hoidsin sind kõrbes,
palaval ja põuasel maal.
Kui nad käisid karjas,
sai nende kõht täis;
kui nende kõht sai täis,
läks nende süda ülbeks -
sellepärast nad unustasid minu.
Aga minust sai neile otsekui noor lõvi,
ma luuran tee ääres nagu panter.
Ma tulen neile kallale nagu karu,
kellelt on röövitud pojad,
ja ma rebestan nende rinnakorvi;
nagu emalõvi sööb neid seal
ja metsloomad kisuvad nad lõhki.
See on su hukutanud, Iisrael,
et sa olid minu, oma abi vastu.
Kus on siis su kuningas,
kes päästaks sind kõigis su linnades,
ja kus on su kohtumõistjad,
kelle kohta sa ütlesid:
„Anna mulle kuningas ja vürste!”?
Oma vihas ma annan sulle kuninga
ja oma raevus ma võtan ta ära.
Efraimi süütegu on kokku seotud,
tema patt on tallele pandud.
Tema pärast tulevad sünnitusvalud:
ta on mõistmatu laps,
sest ta ei asu õigel ajal emakasuudmesse.
Kas peaksin nad vabastama põrgu käest?
Kas peaksin nad lunastama surmast?
Surm, kus on su okkad?
Põrguhaud, kus on su astel?
Kaastunne on peidus mu silme eest.
Kuigi ta vendade keskel kannab vilja,
tõuseb idatuul, tõuseb kõrbest Issanda tuul:
tema kaev kuivab ja allikas taheneb;
temalt riisutakse ta varandus, kõik ta väärtasjad.
ta oli Iisraelis ülistatud;
aga ta sai Baali pärast süüdlaseks
ja pidi surema.
Nüüd teevad nad edasi pattu
ja valmistavad enestele
hõbedast valatud kujud,
ebajumalate kujud oma kujutluse järgi -
kõik sepatöö.
Nad ütlevad neile:
„Ohverdajad suudelgu vasikaid!”
Seepärast on nad nagu hommikune pilv,
nagu kaste, mis varakult kaob,
nagu aganad, mis rehealusest tuulatakse,
nagu unkast tõusev suits.
Aga mina olen Issand, su Jumal,
Egiptusemaalt alates;
sa ei tohi tunda minu kõrval muud jumalat
ja ei ole muud päästjat kui mina.
Mina hoidsin sind kõrbes,
palaval ja põuasel maal.
Kui nad käisid karjas,
sai nende kõht täis;
kui nende kõht sai täis,
läks nende süda ülbeks -
sellepärast nad unustasid minu.
Aga minust sai neile otsekui noor lõvi,
ma luuran tee ääres nagu panter.
Ma tulen neile kallale nagu karu,
kellelt on röövitud pojad,
ja ma rebestan nende rinnakorvi;
nagu emalõvi sööb neid seal
ja metsloomad kisuvad nad lõhki.
See on su hukutanud, Iisrael,
et sa olid minu, oma abi vastu.
Kus on siis su kuningas,
kes päästaks sind kõigis su linnades,
ja kus on su kohtumõistjad,
kelle kohta sa ütlesid:
„Anna mulle kuningas ja vürste!”?
Oma vihas ma annan sulle kuninga
ja oma raevus ma võtan ta ära.
Efraimi süütegu on kokku seotud,
tema patt on tallele pandud.
Tema pärast tulevad sünnitusvalud:
ta on mõistmatu laps,
sest ta ei asu õigel ajal emakasuudmesse.
Kas peaksin nad vabastama põrgu käest?
Kas peaksin nad lunastama surmast?
Surm, kus on su okkad?
Põrguhaud, kus on su astel?
Kaastunne on peidus mu silme eest.
Kuigi ta vendade keskel kannab vilja,
tõuseb idatuul, tõuseb kõrbest Issanda tuul:
tema kaev kuivab ja allikas taheneb;
temalt riisutakse ta varandus, kõik ta väärtasjad.