1Kuningas Ahasverose suur piduJa see sündis Ahasverose ajal, selle Ahasverose, kes valitses
Indiast Etioopiani - sada kahtkümmend seitset maad -,
neil päevil, kui kuningas Ahasveros istus oma kuninglikul
aujärjel Suusani palees.
Oma valitsemise kolmandal aastal tegi ta võõruspeo kõigile oma
vürstidele ja sulastele; Pärsia ja Meedia võimukandjad, ülikud ja
maavalitsejad olid tema juures.
Ta näitas oma kuningriigi määratut rikkust ja oma võimu toredat
hiilgust palju päevi - sada kaheksakümmend päeva.
Ja kui need päevad olid möödunud, tegi kuningas seitsmepäevase
peo kogu Suusani palees olevale rahvale, niihästi suurtele kui
väikestele, kuningliku palee rohuaia väljakul.
Peened valged ja sinised kangad olid kinnitatud valgete ja
purpurpunaste nööridega hõberõngaste ja marmorsammaste külge; kullast
ja hõbedast lamamisasemed olid alabastrist ja marmorist, klaasjaist
ja kirjudest kividest ruudulisel põrandal.
Juua anti kuldkarikaist, karikaid oli mitmesuguseid, ja
kuninglikku veini oli palju, kuninga kohaselt.
Aga joomisel kehtis korraldus, et sundust ei ole, sest kuningas
oli seda kinnitanud kõigile oma kojaülemaile, et igaüks võib teha,
nagu temale meeldib.
Kuninganna Vasti tegi peo ka naistele kuningas Ahasverose
kuninglikus kojas.
Seitsmendal päeval, kui kuninga süda oli veinirõõmus, käskis ta
Mehumani, Bistat, Harbonat, Bigtat, Abagtat, Seetarit ja Karkast,
seitset eunuhhi, kes kuningas Ahasverost teenisid,
tuua kuninganna Vasti kuninga ette koos kuningliku krooniga, et
näidata rahvaile ja vürstidele tema ilu, sest ta oli ilusa
välimusega.
Aga kuninganna Vasti keeldus tulemast kuninga käsu peale, mis
eunuhhide kaudu oli antud; siis raevutses kuningas väga ja viha
süttis temas põlema.
Ja kuningas küsis tarkadelt, kes aegu mõistsid, sest oli viisiks
panna kuninga käsk kõigi seaduse- ja õigusetundjate ette,
ja temale lähemad olid Karsena, Seetar, Admata, Tarsis, Meres,
Marsena ja Memukan, seitse Pärsia ja Meedia vürsti, kes nägid kuninga
palet ja istusid kuningriigis esimesel kohal:
„Mida tuleks seaduse järgi teha kuninganna Vastiga, sellepärast
et ta ei ole täitnud kuninga käsku, mis eunuhhide kaudu oli
antud?”
Siis vastas Memukan kuninga ja vürstide ees: „Mitte ainult
kuninga vastu ei ole kuninganna Vasti eksinud, vaid ka kõigi vürstide
ja kõigi rahvaste vastu kuningas Ahasverose kõigis maades.
Kui kuninganna tegu saab teatavaks kõigile naistele, siis nad
hakkavad põlgusega vaatama oma meestele, öeldes: Kuningas
Ahasveros käskis tuua kuninganna Vasti enese ette, aga tema ei tulnud.
Juba täna võivad Pärsia ja Meedia vürstinnad, kes sellest
kuninganna teost kuulevad, kõigile kuninga vürstidele nõnda vastata,
ja sellest tuleb palju põlgust ning viha.
Kui kuningas heaks arvab, siis tulgu temalt kuninglik käsk ja
see kirjutatagu muutmatuna Pärsia ja Meedia seaduste hulka, et Vasti
ei tohi tulla kuningas Ahasverose ette ja et kuningas annab tema
kuningliku au teisele, kes on temast parem!
Ja kui kuninga otsus, mille ta teeb, saab teatavaks kogu tema
kuningriigis, mis on ju suur, siis austavad kõik naised oma mehi,
niihästi suured kui väikesed.”
See kõne oli kuninga ja vürstide silmis hea, ja kuningas tegi
Memukani sõna järgi.
Ja ta läkitas kirjad kõigisse kuninga maadesse, igale maale tema
oma kirjaviisis ja igale rahvale tema oma keeles, et iga mees olgu
valitseja oma kojas ja rääkigu oma rahva keelt!
Indiast Etioopiani - sada kahtkümmend seitset maad -,
neil päevil, kui kuningas Ahasveros istus oma kuninglikul
aujärjel Suusani palees.
Oma valitsemise kolmandal aastal tegi ta võõruspeo kõigile oma
vürstidele ja sulastele; Pärsia ja Meedia võimukandjad, ülikud ja
maavalitsejad olid tema juures.
Ta näitas oma kuningriigi määratut rikkust ja oma võimu toredat
hiilgust palju päevi - sada kaheksakümmend päeva.
Ja kui need päevad olid möödunud, tegi kuningas seitsmepäevase
peo kogu Suusani palees olevale rahvale, niihästi suurtele kui
väikestele, kuningliku palee rohuaia väljakul.
Peened valged ja sinised kangad olid kinnitatud valgete ja
purpurpunaste nööridega hõberõngaste ja marmorsammaste külge; kullast
ja hõbedast lamamisasemed olid alabastrist ja marmorist, klaasjaist
ja kirjudest kividest ruudulisel põrandal.
Juua anti kuldkarikaist, karikaid oli mitmesuguseid, ja
kuninglikku veini oli palju, kuninga kohaselt.
Aga joomisel kehtis korraldus, et sundust ei ole, sest kuningas
oli seda kinnitanud kõigile oma kojaülemaile, et igaüks võib teha,
nagu temale meeldib.
Kuninganna Vasti tegi peo ka naistele kuningas Ahasverose
kuninglikus kojas.
Seitsmendal päeval, kui kuninga süda oli veinirõõmus, käskis ta
Mehumani, Bistat, Harbonat, Bigtat, Abagtat, Seetarit ja Karkast,
seitset eunuhhi, kes kuningas Ahasverost teenisid,
tuua kuninganna Vasti kuninga ette koos kuningliku krooniga, et
näidata rahvaile ja vürstidele tema ilu, sest ta oli ilusa
välimusega.
Aga kuninganna Vasti keeldus tulemast kuninga käsu peale, mis
eunuhhide kaudu oli antud; siis raevutses kuningas väga ja viha
süttis temas põlema.
Ja kuningas küsis tarkadelt, kes aegu mõistsid, sest oli viisiks
panna kuninga käsk kõigi seaduse- ja õigusetundjate ette,
ja temale lähemad olid Karsena, Seetar, Admata, Tarsis, Meres,
Marsena ja Memukan, seitse Pärsia ja Meedia vürsti, kes nägid kuninga
palet ja istusid kuningriigis esimesel kohal:
„Mida tuleks seaduse järgi teha kuninganna Vastiga, sellepärast
et ta ei ole täitnud kuninga käsku, mis eunuhhide kaudu oli
antud?”
Siis vastas Memukan kuninga ja vürstide ees: „Mitte ainult
kuninga vastu ei ole kuninganna Vasti eksinud, vaid ka kõigi vürstide
ja kõigi rahvaste vastu kuningas Ahasverose kõigis maades.
Kui kuninganna tegu saab teatavaks kõigile naistele, siis nad
hakkavad põlgusega vaatama oma meestele, öeldes: Kuningas
Ahasveros käskis tuua kuninganna Vasti enese ette, aga tema ei tulnud.
Juba täna võivad Pärsia ja Meedia vürstinnad, kes sellest
kuninganna teost kuulevad, kõigile kuninga vürstidele nõnda vastata,
ja sellest tuleb palju põlgust ning viha.
Kui kuningas heaks arvab, siis tulgu temalt kuninglik käsk ja
see kirjutatagu muutmatuna Pärsia ja Meedia seaduste hulka, et Vasti
ei tohi tulla kuningas Ahasverose ette ja et kuningas annab tema
kuningliku au teisele, kes on temast parem!
Ja kui kuninga otsus, mille ta teeb, saab teatavaks kogu tema
kuningriigis, mis on ju suur, siis austavad kõik naised oma mehi,
niihästi suured kui väikesed.”
See kõne oli kuninga ja vürstide silmis hea, ja kuningas tegi
Memukani sõna järgi.
Ja ta läkitas kirjad kõigisse kuninga maadesse, igale maale tema
oma kirjaviisis ja igale rahvale tema oma keeles, et iga mees olgu
valitseja oma kojas ja rääkigu oma rahva keelt!