1 Kui see oli korda saadetud, siis astusid mu juurde vürstid,
öeldes: „Iisraeli rahvas ning preestrid ja leviidid ei ole endid
eraldanud teiste maade rahvaist ja nende jäledustest - kaananlastest,
hettidest, perislastest, jebuuslastest, ammonlastest, moabidest,
egiptlastest ja emorlastest,
2 sest nad on nende tütreist võtnud naisi enestele ja oma
poegadele, ja nõnda on püha seeme segunenud teiste maade rahvastega.
Aga vürstide ja eestseisjate käsi on selles jumalavallatuses esimene
olnud.”
3 Kui ma sellest asjaolust kuulsin, siis ma käristasin lõhki oma
riided ja ülekuue, katkusin oma juukseid ja habet ning istusin
masendunult.
4 Ja minu juurde kogunesid kõik, kes kartsid Iisraeli Jumala sõnu
vangide jumalavallatuse pärast, mina aga istusin masendunult kuni
õhtuse ohvrini.
5 Aga õhtuse ohvri ajal tõusin ma oma alandusest; lõhkikäristatud
riideis ja ülekuues langesin ma põlvili ja sirutasin käed Issanda,
oma Jumala poole
6 ning ütlesin: „Mu Jumal! Ma häbenen ja mul on piinlik tõsta oma
palet sinu poole, mu Jumal! Sest meie pahateod ulatuvad meil üle pea
ja meie süü on tõusnud taevani.
7 Oma vanemate päevist kuni tänapäevani oleme me suured süüdlased,
ja meie pahategude pärast on meid, meie kuningaid ja meie preestreid
antud teiste maade kuningate kätte, mõõga kätte, vangideks ja
riisutavaiks, ja meie näod on olnud täis häbi nagu tänagi.
8 Nüüd on küll üürikeseks silmapilguks Issandalt, meie Jumalalt,
meile arm osaks saanud, et ta meile on jätnud pääsenuid ja on meile
andnud vaia oma pühas paigas, et meie Jumal saaks valgustada meie
silmi ja anda meile pisut elu meie orjuses.
9 Sest orjad me oleme, aga meie orjuseski ei ole meie Jumal meid
hüljanud, vaid on oma helduse meie poole pööranud Pärsia kuningate
ees, et meid elustada meie Jumala koja püstitamiseks ja selle
varemete ülesehitamiseks, ja et anda meile kaitsemüür Juudamaal ja
Jeruusalemmas.
10 Ja nüüd, meie Jumal, mida peaksime selle peale ütlema, et me
oleme hüljanud sinu käsud,
11 mis sa andsid oma sulaste, prohvetite läbi, öeldes: Maa, mida
te lähete pärima, on rüvetatud teiste maade rahvaste jäleduste pärast,
millega nad selle oma rüveduses on täitnud äärest ääreni.
12 See on põhjuseks, miks te ei tohi anda oma tütreid nende
poegadele ega võtta nende tütreid oma poegadele; ja te ei tohi iialgi
otsida nende õnne ja heaolu, et võiksite saada tugevaks ja süüa maa
headusest ning jätta see oma lastele igaveseks pärandiks!
13 Ja pärast kõike seda, mis meie peale on tulnud meie kurjade
tegude ja meie suure süü tõttu - ometi oled sina, meie Jumal,
arvestanud meie pahateod vähemaks ja oled meile andnud pääsenuid,
nagu need -,
14 kas peaksime jälle tühistama su käsud ja saama langudeks nende
jäledate rahvastega? Kas sa mitte ei vihastu lõplikult meie peale,
nõnda et ükski ei jää üle ega pääse?
15 Issand, Iisraeli Jumal, sina oled õiglane, seetõttu on täna meist
veel pääsenuid järele jäänud. Vaata, me oleme sinu ees oma süüga,
kuigi selle tõttu ei võiks ükski seista sinu ees.”